Kiirelt pilgutan mitu korda.

"Mis mõttes, mis teema Teresaga on?" nõuan poisilt, kes kirjutuslaua tagant järsku tooli välja tõmbab ja lohakalt sellele istub. 

"Aron ütles, et sa paned Teresaga sõpra. Ta on ju Aprili käsilane," tähendab Luke kõrgendatud häälel.

"Pshh! Räägi vaiksemalt. Ema võib sind kuulda," sisistan manitsevalt läbi hammaste.

Luke vahib mind aru pärivalt ja ootab. 

"Ära vaata mind sedasi. Mu emale jätkuvalt ei meeldi, et ma sinuga tihedalt läbi käin. Ta peab sind mitte sobivaks seltskonnaks mulle," nähvan vihase sosinaga. 

Poisi kulmud tõusevad kõrgemale ja tema näole joonistub eneseteadlik ilme. Ta noogutab, kui siis sõnab peamiselt endale nina alla: "Ah, et siis sedasi. Ma ei ole sobiv seltskond sulle."

Pööritan silmi ilmselgele pahameelele, mis öeldud sõnad temas tekitavad.

"Luke, kui sa tulid Teresa pärast ning hoiatama mind tema eest, siis ütlen ennist ära, et ära kuluta mõttetult oma kallist aega. Teresa on hea tüdruk, ma näen seda ja pealegi ta ei ole enam Aprili käsilane."

Noormees libistab käega üle juuste. Tema välja sirutatud jalad on niivõrd pikad, ulatudes mu voodi servani, ja haaravad rohkelt mu tähelepanu kui see üldse sünnis oleks. 

Sa oled imelik, El. 

"Nii, et sina pimesi arvad, et ta on ohver antud situatsioonis?" nõuab Luke ärritunult.

"Arvan küll! Luke, ta ei ole enam STARSi liige. Ma leidsin ta tualettruumis lahinal nutmas. Ma vestlesin temaga ja ta ütles, et ta ei kuulu enam nende sekka. Pealegi ta kahetseb, et nii kaua aega raiskas inimestele, kes tegelikkuses ei ole kaugeltki tema sõbrad."

Poiss turtsatab rahulolematult, andes selgelt märku, et ta ei usu silpigi, mida suust välja puhun.

"Miks sa niivõrd naiivne ja rumal oled, El," tähendab Luke rohkem endale kui mulle.

"See on raudselt nende kokkumäng. Võin pea anda, et tegemist on järjekordse Aprili kavandatud plaaniga. Ta otsib võimalust, kuidas meie sekka trügida, noolida välja nõrku kohti ning seejärel mingi pasaga lagedale tulla," seletab poiss kindlameelselt. 

Tema kõne ja hoiak on niivõrd veenvad, tekitades hetkeks kahtlusi Teresa suhtes. 

Kas tõesti võib tüdruk niivõrd alatu olla ja süütu ingelliku fassaadi taga peitub Aprili kloon?

Maigutan suud, kuid ükski häälekiud ei vabane mu kõrist. 

"Lihtsalt mõtle selle üle. Mul on totaalselt ükskõik, kellega sa läbi käid, kuid kui asi puudutab Aprili ja tema lähiringi kuuluvaid inimesi, siis ei jäta see mind külmaks. Kogu selle kempleva teatri korraldamine ei ole selleks, et kõik persse läheks. Mõistad, El? Mulle näis, et saime selgelt räägitud, mille kuradi pärast lolli mängime. Ometigi peame seda tegema nii, et keegi sest aru ei saa. Kui sa lased Aprili käsilasel meile niivõrd lähedale tulla, siis võime peagi olla paljastatud," tähendab Luke manitseva monoloogiga. 

Korraga tõuseb ta toolilt, jäädes kõrguma mu kohale.

Oskamata midagi öelda silman teda alt üles. Luke libistab keelega üle huulte ning seejärel tõmbab alumise hammaste vahele. 

"Tead, lihtsalt meeleolu ära rikkumiseks oleksid võinud ka tulemata jätta, Luke," nähvan talle pahuralt. 

Ma olen tundlik ning mu emotsioonid hetkel kõiguvad. Pealegi valu mu alakõhus pulseerib metsikult. 

Ma vajan järgmist valuvaigisti doosi!

"Kindlasti mitte. Tahtsin igaks juhuks siiski hoiatada juhuks, kui sul oli planeeritud nädalavahetuseks uue sõbrannaga mingi tüdrukute chill, pill pidžaamaõhtu," sõnab Luke sarkastiliselt. 

"Mis kuradi kärbes sind hammustas! Arst diagnoosis, et sa ei tohi korvpalliga jätkata!" purskan suust välja. 

Kuulen vaid poisi rasket hingamist, mille taustal rind sügavalt üles- alla liigub. Tema ohe täidab ruumi, kajades seintelt vastu.

"Luke?" muutun kahtlustavaks.

Mikrosekundiks tõmbub mu süda kahetsusest öeldud sõnade tõttu rinnus kokku. Murelikkus aina tõstab mus pead, kui näen muutunud ilmet poisi näol.

"Kas sul juhtus midagi?"

Ta neelatab. Jälgin, kuidas aadamaõun tema kõril liigub. 

Pikale veniv vaikus muudab mind ärevaks ning hakkan lausa pabistama.

"Luke?" nõuan talt.

Tõukan end voodi pealt püsti, seisatades noormehe ette. 

Mul ei jää märkamata, kuidas ta iga mu liigutust hoolega jälgib ega hetkekski lase silmadel mujale põigata. Muutun lausa kohmakaks tema inspekteeriva pilgu all.

"Ei midagi," sõnab ta lõpuks ning vaatab mujale.

"Lihtsalt häiris asjaolu, et sa oled Teresa meie sekka tirinud. Igal juhul olen mina valvas ning soovitan ka sul. Me siiski räägime inimesest, kes on aastaid Aprili kummardanud," lisab ta terava sapisusega, mis jätab mõru ja tihke pilve meie vahel hõljuma.

Raiskamata rohkem aega, astub ta tagasi akna juurde, et tuldud teed tagasi minna. 

"Sinu emaga lahendan asjad ära," tähendab ta enne, kui ööpimedusse kaob.

-----

Mu laupäev möödub suuresti pool päeva magades ning teine pool õppides. Omamata aktiivset sotsiaal ja eraelu, on see parim viis nädalavahetuse sisustamiseks. 

Pühapäeval ärkan üles pobinale, mis pikemat aega, justkui mu akna all pesitseb, ära ei kao. Saades silmad rohkem lahti ja kuulmise teravamaks, veendun, et tegemist ei ole unes kuulduga. 

Laisalt ajan end voodist püsti ning longin akna juurde. Täheldan kastiga maasturit meie sissesõidul, mis on täis laetud erinevaid taimi. Ometigi ei riiva mu silm hingelist. 

Suurest uudishimust viskan hommikumantli peale ja tõttan alla. Torkan esikus jalga plätud ning marsin välja ekspedeerima olukorda, mis pühapäeva varahommikusel ajal meie õuehoovi on tabanud.

Tardun paigale.

Mu silmad lähevad pärani ning suu vajub üllatusest avali.

Pilgutan mitu korda.

"Tere hommikust, kullake," sõnab ema naerukil nägu.

"Hommikust, El," tervitab Luke, kes parasjagu kastiautolt suure elupuu taime maha tõstab.

Silman teda suutmata uskuda oma silmi. Tema seljas olevad lühikesed püksid ning lohvakas puuvillane t-särk on veidi mullaga määrdunud ja otsa esine läigib higist. 

Seda ta siis silmas pidaski, kui ütles, et minu emaga lahendab ta asjad ära. 

Pugeja, oi, pugeja. 

Uskumatu on aga näha enda ema, kes edvistab ja itsitab Lukei juuresolekul nagu teismeline plikake kuigi ometigi alles üleeile luges sõnu peale, et selle poisiga vähem läbi käiksin. 

"Mis siin toimub?" suvatsen küsida kuigi kõik on niigi juba selge. 

"Täidan oma lubadust," torkab Luke vahele enne, kui ema jõuab suu avada.

"Ooh, siin on tegemist rohkem kui lubadusega. Mina mäletan ainult paar lille, siin on aga terve puukool ära ostetud," muheleb ema.

"Pole põhjust muretsemiseks, Isabella," rahustab noormees siidise malbusega hääles.

Öäkk!

Võiksin siia samasse oksendada. 

"Nagu ütlesin, et tegemist on meie pere ettevõttega ning saan sealt vajadusel nii palju taimi kui ainult hing lustib."

Vangutan pead.

Olen sõnatu. 

Esmalt, mind ei väsi üllatamast minu ema kahepalgelisus. Lukei ees on ta niivõrd leebeke ja süütu, kuid seal samas minuga rääkides jätab mulje nagu ei kannataks ta naabermaja poissi silmaotsaski. 

Ja Luke, tema lihtsalt oskab suurepäraselt erinevate inimestega erinevates situatsioonides välja vingerdada. Omadus, mida on ta pidanud järjepidevalt korvpalli mängides kogu aeg harjutama, et vingerdada läbi vastaste palli korvi saamiseks.

-----

Otsustasin enda tuppa naastes tagasi mitte minna. Las Luke toimetab minu emaga. 

Ja kuigi võin kõlada väga egotsentrilisena, siis temal on vaja mu emaga hästi läbi saada mitte minul, seega las pingutab. 

Ometigi uudishimu ei lase mul sugugi rahulikult olla ning valmistuda ette eelseisvaks koolipäevaks. Proua Hemmings otsustas anda meile kirjutada lisaks lugemistestile veel ka essee teemal "Utoopia Suur Gatsbys". Näib, et tal on samasugune haiglaslik kiindumus selle teosega nagu kogu Lõuna Eugene Keskkoolil Lukei ja tema poistega. 

Käin iga nõksu aja tagant aknast piilumas, mida need kaks seal aias teevad. 

Õhtuks on Lukei poolt toodud istikud kõik oma koha meie aias leidnud. Niivõrd rahulolevana ei ole ma oma ema veel näinud, kui ta töökindad lõpuks käest võtab ja koos noormehega, käed puusas, viljaka töö tulemust imetleb. 

Korraga viipab ema Lukeile talle järgneda. 

Naine kutsub poissi tuppa. 

Torman kirjutuslaua taha. Istun maha ja jõllitan sülearvuti ekraanil olevat kirjutist, mis terve päeva jooksul on vaid poolenisti valmis saanud. 

Ei möödu minutitki, kui kostuvad sammud trepil, mis aina valjenevad ning minu ukse taga peatuvad. Peagi kõlab koputus ja ootamata ära luba sisenemiseks, käib luku klõpsatus.

Luke seisab ukseavas, särk ning lühikesed püksid täis mulla plekke.

"Ma lootsin, et sa tuled meile appi," sõnab ta ühtlasi nipsakalt ja etteheitvalt. 

"Ega mina seda palagani siin korraldanud. Sinu pudru ja kapsad, sina söödki," nähvan talle vastu. 

Suudan iseennast üllatada üleolevusega, millega Lukei õnnistan.

Hammustan põske ja kuulen rasket sügavat ohatust. 

Luke hoiab distantsi justkui tajudes mu ebamugavust tema siinolemisest. 

Kõik see kräpp on lihtsalt mu elu pea peale pööranud. Ma ei suuda jätkuvalt uskuda sellesse, mis mu elus hetkel toimub. Kui ise ei oleks peategelane, siis arvaks, et kogu selline draama ja näitemäng on ainult raamatu ridadena kirjas või teleekraanil. 

"Ma ei mõista, miks sa nii sapine oled viimased päevad. Kas ma tegin midagi?" sõnab ta rahulikul häälel kuid nõudliku maneeriga.

Turtsatan.

"Küll sul on antud oskust libe sell olla ja niivõrd oskuslikult teistele naha alla pugeda. Ega sa ise parem ole. Samamoodi nähvad, kamandad, õiendad siin. Ja pealegi kordan sulle, et säärane süüdistus Teresa suhtes on ebaõiglane. Mis sa arvad, et ta niisama kooli peldikus lahistas nutta?" tõrelen temaga. 

Luke vahib mind tuima mitte midagi ütleva ilmega, kui siis sõnab: "El, kas sul on päevad? Sest muud paremat selgitust sinu tujukusele ning turtsumisele ma moment leida ei oska."

Kuumahoog jookseb üle mu selja ning peagi löövad põsed lõkkele. Pööran pea kõrvale, et ta ei näeks mu peedipunaseks värvunud nägu.

Kas see on tõesti niivõrd ilmselge?

"Mida iganes," turtsatab poiss rahulolematult ja lisab, "homme ja kogu nädala vältel oled Aroni hoolealune. Sõidan varahommikul Portlandi osariigi keskkooli korvpallitiimide turniirile. Jõuan tagasi alles pühapäeva hilisõhtul."

Ma ei suvatse vaadata tema poole. 

Tõmban alumise huule hammaste vahele. 

"Olgu, head nädalat sulle, El," tähendab Luke malbelt pärast mõnetist vaikuse hetke, kui mõistab, et ma ei kavatse iitsatada tema teatele. 

"Sullegi," paotan vargsi.

Hingan kergendusega välja, kui kuulen ukse sulgumist. Surun mõlemad käed vastu rinda ja tunnen, kuidas mu süda meeletu klobinaga vastu taob. 

Hea, et teda ei ole terve nädal. Ehk tõmbab veidikenegi see kogu tähelepanu minu pealt maha.

Pealegi on Aron väga hea seltskond, kellega saan tunda end mõnusalt. Suurim boonus selle kuti puhul on asjaolu, et ta suudab alati mind naerutada oma muheda oleku ja hea huumorimeelega. 

Poiss, kes kogu sellest bandest, on mu vaieldamatu lemmik.