Kirjanduse tunni saabumisega otsustan siiski istuda esimesse pinki nagu oli mul juba õpetaja Hemmingsiga kokku lepitud. Ometigi ei ilmu Tyler tundi kuigi nägin teda mööda maja korduvalt ringi liikumas.

Hommikune näitemäng parklas on ta marru ajanud. Poiss ei varjanud oma raevu, kui mulle pika ängistust ning viha täis pilgu saatis.

Pärast lõunapausi kuni päeva lõpuni pommitab ka Amy mind sõnumitega pidevalt hoides kursis kuivõrd marus on April, et ta ei saanud popipoiste lauda istuda ning kõlakale, et mina ja Luke paar oleme. 

Mina ning Luke paar? Ma ei jäta seda nii, Aron. Üks korralik tou tuleb talle anda. 

Ma ei tea, kas see on nüüd hea või halb, kuid Amy sõnade kohaselt räägitakse kooli peal ning sotsiaalmeedias minust rohkem kui peaks. Pildid kui ka video minust ja Lukeist, kus käest kinni hoiame, levivad kulutulena mööda linna laiali, olles kogunud juba üle viie tuhande vaatamise. 

Mulle jääb vaid palvetada, et seda kõike mu vanemad ei näeks. 

Päeva lõpus ootab Luke mind parklas. Ta nõjatub vastu autot ja vestleb Aroni ning Stepheniga, kellega kooris millegi üle naeravad. 

"Sealt ta tulebki- uus kooli staar," tähendab Luke, kui tema silmad mu kinni püüavad. 

Pööritan silmi. 

"Haahaaa, väga vaimukas," tähendan tülpinult. 

Poiss muigab. 

"Mis edasine plaan?" sekkub Aron

Ta ei oota ära vastust, vaid sõnab, kratsides samaaegselt kukalt: "Kõht on nii tühi. Võiksime kusagilt hiinakast või mõnest pitsakast läbi hüpata enne, kui trenni lähen."

Pööritan silmi. 

Aroni ja toidu vahel on oluliselt lähedasem suhe, kui võiks üldse ette kujutada. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks ta jätkuvalt vallaline on.

"Tegelikult ma tahaks koju minna, et saaks homseks matemaatika kontrolltööks õppida," osutan tõsiasjale. 

"El, kui sa nüüd korraliku portsu süsivesikute laksu kätte saad, siis usu mind, matemaatika ronib sulle ise pähe," muheleb Aron. 

"Aron, kui ma sellise hunniku süsivesikuid ära söön, siis ma peale kalorite ja koguneva rasva naha all ma midagi muud ei saa," pööritan silmi. 

"Ma saan aidata sul neist vabaneda," sõnab Luke muigavalt. 

Momendiks ahmin suurema sõõmu õhku ja püüan mõista tema sõnade tähendust. 

"Mis asja?" lausun lõpuks.

"Kas sa vihjad, et ma peaksin alla võtma? Et ma olen paks?"

"Tšiisas!" hüüatab Aron.

"Naiste loogika," naerab Stephen. 

"Ütled ühte, kuid nemad tõlgendavad hoopis mingi muu valemiga seda kõike," nõustub Luke Stepheniga. 

"No shit Sherlock," sõnab Stephen sarkastiliselt. 

Seisan bermuuda kolmnurgas, kuulates kuidas kolm kooli popimat kutti omavahel minu osas lõõbivad. 

Kui Luke ei pidanud silmas mu kehakaalu, siis millele, kurat võtaks, ta viitab?

"Millest te üldse räägite?" küsin neilt käsi laiutavalt ning libistan silmadega üle kõigi kolme. 

"Mitte midagi," paotab Luke, "unusta ära."

"Teen ettepaneku minna Tacovoresse. Linda on tööl täna õhtul," teatab Stephen. 

"Sobib!" hüüatab Aron ilma ühegi kõhkluseta ning seab sammud enda auto poole. Stephen liitub temaga. 

"Te siis otsustage, kas tulete või mitte," kiikab viimane veel minu ja Luke poole. 

"Ma tulen kindlasti!" hüüab Luke vastu. 

"Kuid hilinemisega," lisab lõpetuseks. 

Aron kehitab õlgu, viskab käe üles ja hüüab: "Homseni, El!"

Luke saadab silmadega poisid minema, kui seejärel minu poole pöördub. 

"Muljeta, kuidas esimene päev tundus?" 

Tema sinine pilk on malbe. Kerge salapärane hoolivuse loor langeb tema näole, muutes teravalt ranged näojooned pehmeks ning leebeks.

Ära kujuta endale ette, El. 

"Veider," tunnistan talle. 

"Igal juhul on kõik juba üpriski hästi levinud üle küla laiali."

"Pigem kardan, et see tsirkus rohkem pahandust endaga kaasa ei tooks," tunnistan murelikult. 

"El, ära mõtle üle."

Ära mõtle üle? Küsin endalt. 

Ära mõtle üle. Kordan endale üle. 

Ma polnud varem selline. Ma ei mõelnud kunagi varem üle. Alati lasin asjadel omasoodu kulgeda. Mu elu enne Eugeneisse kolimist oli vabakäigu peal. Täpsemalt öeldes hetkeni, mil Tyler noa selga lõi. 

Ma usaldasin teda. Ma usaldasin ennast tema kätte, mille pärast ma mitte kunagi mitte millegi peale ei vaevanud oma pead, rääkimata muretsemisest. Pärast kõike seda sain aru, et pean oma pea üles leidma ja aju mitte ainuüksi esseede ning kontrolltööde kirjutamiseks kasutama, vaid suutma mõelda elust. Analüüsima ning olema suuteline näha laiemat pilti iga otsuse taga võimalikest tagajärgedest. 

Tyleri maha jätmine oli minu elu esimene suurim isetehtud otsus. Kõik varasemad otsused võttis Tyler meie mõlema eest vastu. Ta isegi otsustas selle üle, mida me snäkiks sööme kui ühiselt mingit filmi või sarja vaatasime. Õigemini ka tema ise otsustas, mida parasjagu vaatame. Kõik tehtud otsused olid ühepoolsed, millele ma kunagi vastu ei protestinud, sest nii oli mugav. Minu jaoks oli mugav, kui minu eest oli kõik ära tehtud. 

Nüüd aga mõte hullematest tagajärgedest, mitte läbi mõeldud, vastu võetud ettepanekust, mida Aron, Luke, Stephen ja William minu selja taga valmis vorpisid, kohutab mind. Kaks koosoldud aastat Tyleriga tekitasid taandarengu minu analüüsivõimes. Mu oskustes, seista kahe jalaga maa peal ning vastutada iseenda eest, on kahe aastaga tekkinud suur sügav lünk, mille arendamine võib aega võtta. 

"Hei, El!" vehib Luke kätega mu näo eest läbi.

"Ahh?" võpatan.

"Mis toimub? Sa käisid ikka täiega ära kusagil. Ma mingi kolm korda küsin ühte sama asja ning sa vahid tühja pilguga kaugusesse."

"Vabandust, ma lihtsalt vajusin mõttesse."

"Millest?"

Hammustan huulde. 

Kas ikka jätkata palaganiga, mida poisid mu selja taga omakeskis kokkuleppinud on?

Kahtlen endas. Kahtlen Lukeis. Kahtlen kõiges enda ümber. 

"Lihtsalt olen mures homse kontrolltöö pärast. Vii mind koju, palun," sõnan.

Tõstan silmad üles, et otse tema omadesse vaadata. 

Otsustan mitte rääkida asjaolust, mis mind tegelikult vaevab.

Luke vaikimisi noogutab. Ometigi näen, et ta mõistab- ta mõistab, et jätan talle midagi rääkimata.

Poiss tõukab end masinast eemale ja suundub juhi poole. 

Ronin selle ajaga kõrvalistuja kohale, kinnitan turvavöö ning asetan seljakoti põlvedele. 

Luke pistab võtme süütesse, keerab seda, kui masin nurrumisega ellu ärkab ja salongi muusikaga täidab. 

-----

Kogu näitemäng kordub nii teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval. Luke sõidutab mind kooli ja tagasi. Publikule mängib ta osavalt minu kaaslast kuid päeva lõppedes, napisõnalise ning teineteise vastu üpriski jaheda suhtumisega, läheme laiali.

Täpsemalt öeldes, mina hoian temast eemale. Ma pean distantsi hoidma naabermaja mänguriga.

Ma kardan Lukei. Ta tekitab minus eriskummalisi emotsioone, mis on niivõrd tugevad ja seletamatud. Pealegi hirmutab mind tema liigne sarnasus Tyleriga. 

Või hoopiski mina näen kõikides Tylerit? 

Igal juhul on see win-win olukord, kui suudame ette võetud teesklusega kõik ära petta ning ise sõbrad olla. Niikuinii peame varsti fiktiivse suhte lõppenuks kuulutama, kui ma lõpuks kõigi hammasrataste vahelt vabanen. 

Neljapäeval, enne kui koolist lahkuda, käin läbi tualettruumist. Koheselt haarab mu tähelepanu vaikne nuuksuv nutt ühest kabiinist. 

Väljun kabiinist, keeran kraanis vee jooksma, pesen käed ja samaaegselt kiikan peeglist sõstrasilmset tüdrukut, kellega kõige enam pelgan alati tõtt seista. 

Mina.

Mu nägu on päevitunud, mis pruunide silmade ning juustega moodustavad ideaalse sümfoonia. Ometigi sära, mis mu silmis alati oli, puudub. Sest päevast peale, mil Tyleriga lahku läksin, on mu silmatoon olnud tuhm ning elutu. Pealegi mu naerukil suu, mis meeletult naerukurde mu näol juurde tootis, on nüüdseks ära vajunud. Rõõmust ja õnnest pakatavast Elena Meyerist ei olnud midagi enam alles. 

Ärkan üles nina nuuskamisele. 

Raputan momendiks pead ning keeran kraani kinni. 

Eiran ja jätkan enda toimetusega. Küll aga nutt ei lakka ning paratamatult inimlik uudishimu kergitab pead.

Kogun julguse kokku ja astun suletud kabiini ukse taha, millele vaikselt koputan. 

"Kas sinuga on kõik korras?" küsin tasaselt.

Kuigi see ei peaks minu asi olema, sest siin koolis ei ole keegi mitte kellegi asi. Ometigi teeb mulle meelehärmi niivõrd valulik nuuksumine seina taga. 

Kui pikemat aega tüdruk mulle midagi ei vasta, suvatsen uuesti küsida: "Kas saan ehk sind kuidagi aidata?"

Järgmine hetk kostub klõpsatus ja uks avaneb. 

Ahhetan, kui näen tualettpoti kaanel istumas STARSi Teresat. Tüdruk, kes on kõige enam sümpaatiat minu suhtes üles näidanud. 

"Teresa?" küsin üllatunult. 

Tüdruk puhkeb järjekordselt lahinal nutma. Tema nägu kui ka silmad on nutmisest erkpunased ja paistes.

Mis ometi võis juhtuda kooli ühel populaarseimail tüdrukul? 

Astun sammu lähemale ning laskun põlvili otse neiu ette. 

"Teresa, mis juhtus?" uurin talt.

Tüdruk üritab kätega nägu kinni katta, kuid püüan randmest kinni ja takistan teda seda tegemast. 

"Teresa, ma ei saa sind aidata, kui sa ei räägi minuga," sõnan praktiliselt anuvalt. 

Tüdruk nuuksub, püüab sügavalt hinge tõmmata, et ennast koguda. 

Suvatsen sõrmedega lükata tema ingellikule näole ette vajunud heleda juuksesalgu kõrva taha. 

"Rahu, Teresa. Kõik on hästi. Ei ole olukordi, millest puuduks väljapääs," püüan leida õigeid sõnu tema maha rahustamiseks. 

Ei ole olukordi, millest puuduks väljapääs? Tõsiselt, El? Enda olukorrale leidsid sa ikka parima lahenduse mängida Lukeiga paarikest.

Kraban paberihoidjast paberit ning ulatan neiule, et ta saaks taaskord nina tühjaks nuusata. 

Lasen tal rahulikult olla ja ootan kannatlikult. 

"Tule valamu juurde, et saaksid külma veega nägu loputada ja paar lonksu vett võtta," teen ettepaneku. 

Teresa ei protesti.

Ajan end jalule, tüdruk otsejoones minu järel püsti tõustes. Astume kabiinist välja ning seisatame valamu ette.

Keeran kraanis jaheda vee jooksma, millega tüdruk mitu korda oma näo loputab ja seejärel ahnelt peopesaga vett joob. 

Veendunud, et ta on toibunud kui ka rahunenud, julgen uuesti küsida: "Mis juhtus, Teresa?"

Tüdruk pöörab end näoga minu poole, naelutades hallikaspruunid silmad minu omadesse. 

"Ma läksin Apriliga tülli ja ta heitis mu STARSist välja."

"Ohh," suudan vaevu kuuldava ohke esile tuua. 

"Mul on väga kahju," veeretan raskelt sõnu üle huulte.

Mul pole kahju. Tahaksin õnnitleda teda hoopiski koorma vabanemisest, kuid mu südametunnistus ei luba nii õel olla.

"Ei, Elena, hoopis mul on kahju. Ma ei nuta sugugi selle pärast, et Apriliga tülli läksin või ma enam tema ringi ei kuulu. Lihtsalt ma mõistsin alles nüüd, et inimesed, keda sõpradeks pidasin, ei ole kunagi mu seda olnud. Ma olen selle grupeeringu liige lihtsalt kohatäiteks olnud, aga ma pole kunagi sinna sobinud. Ma oleksin pidanud ammu ise taganema, kuid kartsin üksindust; kartsin jääda sõpradest ilma. Alles nüüd mõistan, et tegelikult pole mul neid kunagi olnudki."

Hammustan huulde kahetsus ja haletsus rinnus surumas.

"Mul on väga kahju, Teresa," sõnan vaikselt. 

Ja nüüd ma tõesti mõtlen tõsiselt. 

"Ei, Elena. Ma pole lõpetanud," raputab ta pead, "ja mul on kahju selle pärast, mida April sulle teinud on. Mul on kahju, et teised tüdrukud on niivõrd pimestatud populaarsusest ning kaasõpilaste imetlusest, andmata enam endale aru, kui kaugele nad teistele haiget tegemisega lähevad. Mul on siiralt kahju, Elena, sest kogu see kiusamine on ju Aprili tõttu siin koolis alguse saanud. Tema isa on direktor, kuid keegi ei julge iitsatada talle, et suurim probleemiallikas selles koolis on tema enda lihane tütar."

Olen raputatud Teresa aususest ning avameelsest pihtimusest. 

Veel suvel, mil Amyga Williami kodupeole käisime, jättis Teresa mulle ääretult sümpaatse ja sooja tunde. Kogu selle aja ma võitlesin iseendaga soovimata uskuda, et ta on samasugune nagu teised STARSid. 

Ja mul oli kogu see aeg õigus! 

Taaskord hammustan huulde ja küsin võbelevalt: "Mis sai täna saatuslikuks, et April ja käsilased selja keerasid?"

Tüdruku suunurk tuksatab sekundiks üles.

"Ta on marus," tähendab ta võidukalt.

"Ta on marus, kuna ta ei pidanud sind endale konkurendiks, kuid ometigi suutsid sa Lukei endale krabada. Ta on marus, et Luke on sinuga suhtes. Nüüd ta haub plaani, kuidas saaks teie liidu ära lõhkuda, kuid ma julgesin öelda, et hüpaku ta või kaljult alla, Luke ei tule tema juurde tagasi. That's it. Ühesõnaga, ma ei läinud kaasa tema lollusega mõelda välja viisi, kuidas ta saaks sulle pipardada," tunnistab Teresa ausalt, kogu selle aja vaadates otse mulle silma. 

Silman teda imetlusega. Olen pahviks löödud, kuid ühtlasi olen võidujoovastuses. 

Kuigi April jätkuvalt proovib välja mõelda, kuidas mind hävitada, olen hoopiski saanud väikese edumaa, õõnestades tema armeed. 

"Kas sa jalutada tahad või hoopis kusagil kohvikus maha istuda ning midagi mõnusat kosutavat süüa/ juua?" küsin neiult, kelle suu üles kaardub.

"Saan sulle seltsi pakkuda," pakun välja.

Tüdruk noogutab nõustuvalt.