Kogu kümne liikmeline Lõuna-Eugenei Keskkooli korvpalli meeskond istub ühes kaugema otsa neljakohalises majakeses, kus lisaks viibivad veel April, William ja kaks tüdrukut, kes on mulle nägupidi tuttavad. 

Öelda, et oleme kui kilud karbis on sama hea kui mitte midagi öelda. 

April istub Lukei süles, mängides tema juustega. 

Kõikide tähelepanu koondub meile, kui end ruumi sisse pressime. Aprili nägu venib hämmeldusest ja rahulolematusest pikaks samal ajal, kui Lukei sinised silmad otsejoones minu pilguga murdosa sekundiks aheldub.  

"Aron, sa ütlesid, et lähed pissile ja nüüd hoopis tuled sellega tagasi," sõnab April varjamata grammigi tülgastust.

"Kas sa kujutad ette, April, ka Elena käis samal ajal pissil. Nii me siis kokku saime peldikute juures ning rõõmsalt koos siia tulime," tulistab Aron sarkastiliselt tüdrukule vastu. 

Kõik kihistavad naerda. 

"Aron ei valmista kunagi pettumust," tähendab heledate õlgadeni ulatuvate juustega kuttidest, "alati tabab naelapea pihta mingi pirniga."

Aron viskab pöidlad püsti, muheledes rahulolevalt.

"Kas te ei karda vahele jääda?" küsin järgmiseks silmates rummi pudeleid, mis maas vedelevad. 

Nad kõik on ülemeelikus meeleolus. Otseselt purjus nad ei ole, pigem pisut vintis. 

"Seepärast olemegi kaugema otsa meeste majas, kuhu tavaliselt meie juhendajad ei kipu jõudvat," seletab Stephen, kes on harjumatult jutukaks muutunud. 

"Aron, kas sa tõid ta siia vinguma," plahvatab April, varjamatult põrnitsedes mind kui prussakat, keda on vaja lömastada. 

"April, ainus, kes siin hetkel vingub, oled küll sina. El, lihtsalt esitas küsimuse," laiutab Aron käsi.

Näib, et nende kahe vahel on mõlemapoolne salliv armastus. Iga kord, kui mina neid kahte koos nägin, pildusid teineteise suhtes märkamatuid pistodasid. 

Pressin end Aroni kõrvale põrandale istuma. Just tema on kujunenud minu turvaisikuks selles laagris, kes kaudselt alati kaitseb ja toetab mind. Võimalik, et see on kõigest mu ettekujutus.

Ootamatult sirutab William välja kuldset tooni topsiku otse mu nina alla. Kui teised pidid leppima klassikaliste punastega, siis miljardäri poeg Williamil on kõik kulla ja kardaga kaetud.

"Võidu puhul on kohustuslik," sõnab ta. 

Mu silmad hüppavad topsi ja Williami vahet. 

Tema pruunid silmad jälgivad mind ega anna võimalust viilimiseks. 

Ohkan raskelt ning toon topsi huulte juurde. Ainuüksi ninasõõrmeid täitev äkiline kibe lõhn paneb mind nägu krimpsutama. Paotan suu pisut lahti ja ettevaatlikult kallutan topsi, vedelik voolates üle mu huulte otse suhu. Mõru ja kibe vahelduvad magusaga ning alla neelamisel on väga selgelt tunda, kui kiirelt ja kust mööda see voolab. Võtan mitu lonksu järjest ning peagi kange soe kui kiirtena valgub mööda keha laiali, laadides mu sooni, milles veri aina kiiremini ringlema hakkab ja tõstab mu kehatemperatuuri. 

Tunnen oma nahka huugamas ning põsed lõkkele löömas. Lihased, mis kõigest mõne aja eest olid veel minu kontrollida justkui eralduvad mu luudelt ilma, et neid päris selgelt tunnen. Mu mõtlemine aeglustub, virr- varr tugevamalt varjutades mu selget mõistust. Mu meeleolu on teravam ning tundlikum. Kipun naerma puhkema asjade peale, mille üle mitte kunagi kainena ma ei naeraks. Olen justkui mina, kuid seal samas see ei ole kaugeltki mina. 

"Rahvas, SOS!" tormab üks poistest sisse, kes vahepeal ihuvajaduste rahuldamiseks ära käis. 

Kõik ruumis jäävad vait, kui siis järgmine hetk püsti kargavad, tagaseinal oleva akna avavad ja üksteise järel välja hüppavad. 

Aeglaselt, suutmata tasakaalu kohe säilitada, ajan end püsti, jalad all järjekindlalt nõtkumas. 

"Mis toimub?" küsin vaevu suutes kaks sõna omavahel ritta seada. 

"Kontroll tuleb," teatab too samune kutt, kes nüüdseks juba aknavahes ripub ning sealt ööpimedusse varjub. 

Kõigest mõne sekundiga muutub umbne ruum avaraks ja inimtühjaks. Seisan keset tuba minuga koos veel Aron, Luke ja April. 

"El, hüppa aknast välja," kamandab Luke tema hääl mu peas kajamas. 

Liiga hilja. 

Proua Fears koos korvpalli meeskonna treeneriga marsivad sisse. 

Naine karjub vihaselt: "Mis teil siin toimub!"

Tema sümpaatia Lukei ning tema poiste suhtes on haihtunud. Kübetki hoolivust ja arusaamist ei väljenda tema näoilme, kehahoiak ega hääletoon. 

"Kes selle korraldas? Kas te siis ometi ei tea, et laagri reeglites on selgelt kirjas, et alkoholi tarbimine on rangelt keelatud!" karjub proua Fears.

"Rahu, proua Fears," proovib keskealine mees tema kõrval naist maha rahustada. 

"Uskumatu lihtsalt. Ja veel sina, April. Sa tead, et see info jõuab sinu isani," jätkab naine ahastunult.

"Rahu!" käratab valjemalt mees, mis kangestab nii proua Fearsi kui meid.  

Ta astub sammu ettepoole, kui siis sõnajärje üle võtab: "Luke, kas sa saad aru, et tänane võit ei tulnud lihtsalt. Ometigi väga lihtsalt võib ta sul käest libiseda. Kui praeguse seisuga selgub, et teie olete olnud selle peo initsiaatorid ning alkoholi laagri territooriumile smuugeldanud, järgneb sellele karistus; plekk, mida sinusugune suure tulevikuga mängija endale külge saada ei tahaks."

Mees räägib rahulikult, kuid on selgelt tunda ärrituvust kui ka pettumust, mida ta väevõimuga üritab endas maha suruda. 

"Kes on selle joomalaagri initsiaator ja alkoholi territooriumile tooja? " küsib proua Fears nüüdseks pisut malbemal toonil, kuid jätkab ähvardavalt, "ärge muretsega. Kõik, kes praeguseks on siit pagenud, võtame liistule ja leiame põhisüüdlase."

Vahetame omavahel nõutuid pilke. Kõik vaikivad. Aron, Luke ja April teavad väga hästi tagajärge, mille tõttu ei suvatse suud paotada. 

"Mina."

Kõigi silmad vormuvad suurteks tõllaratasteks. Vahime teineteist pilgud täis üllatust. Isegi mina olen üllatusest enam kui šokis. 

"Sina?" vaatab proua Fears mind silmi kissitavalt, "ja kuidas sinu nimi üldse on?"

"Elena Meyer," tutvustan end.

Võtan kogu süü enda peale teades, et kui Luke nüüd üles tunnistab, võib ta kaua püüeldud stipendiumist ja sponsorlusest ilma jääda. 

Kuivõrd suuremeelne, El.

Loodetavasti selline ohverdus korvab täies mahus nüüd minu põhjustatud kahju talle. Ehk nüüd olen ma prii orjusest, sest Lukei stipendiumi ja sponsorluse päästmine kaaluvad kõvasti üle ühe näruse iPhonei hinna. 

Seal samas püüan peas läbi lapata erinevad võimalikud stsenaariumid, mis saatus mind nüüd ees ootab.

"Elena Meyer? Sa oled meil uus? Kas tõesti sina ikka korraldasid?" jätkab naine kahtlustavalt ja sugugi mitte uskudes minu sõnu. 

Näen Lukei jahmatusest suuri siniseid silmi mind jõllitamas. 

"See, et ma uus olen ei tähenda, et ma ei saaks säärast üritust korraldada. Tegin Lukeile ettepaneku tähistada tänast meeskonna võitu ning mul ei olnud probleem natukene külakosti siia organiseerida."

Kelleks sa küll oled muutunud, Elena Meyer! Ma valetan nii, et suu suitseb kuid samas silm ei pilgu. 

Lukei POV

Ta on segane; peast põrunud. Ta ei anna endale üldse enam aru, millega ta hakkama on saanud. Väike süütu rumal plika. Muidugi on see niivõrd suuremeelne samm tema poolt, kuid mitte kunagi ei käskinud ma tal sellist vastutust enda peale võtta ega ohverdust tuua. 

Põrnitsen teda püüdes telepaatiliselt mõjutada, et ta muudaks oma meelt. Ma tean, et see kõlab väga jaburalt, kuid ma tõesti püüan oma pilguga temani jõuda. 

El aga seisab, täpsemalt õõtsub kui kerges tuuleiilis puu, suutmata oma pilku fokuseerida mingile konkreetsele objektile. 

Paarist rummi lonksust on tal katus täielikult sõitma läinud. 

Puts! Puts! Puts!

"Sina tuled minuga. Härra Johnson, teie tegelege oma hoolealustega," teatab proua Fears kurjakuulutavalt. 

Naine võtab Elena käevangu, talutades teda majakesest minema. 

Kui mina saan Johnsoniga oma asjad klaaritud, siis ma ei ole sugugi kindel, et Elena seda suudab proua Fearsiga. 

Härra Johnson on osav treener ning sportlaste kasvataja, kuid isarolli võtmine on talle samavõrd võõras kui mulle truu ja lojaalne partner suhtes. 

"Luke, ütle ausalt. Kas tegelikult oled sina peo initsiaator ja käskisid sellel tüdrukul kogu süü enda peale võtta?" küsib mees, tundes mind samavõrd hästi kui oma viit sõrme. 

Paraku sel korral ta osaliselt eksib. 

"Peo korraldasin mina, aga süüd ma tal küll ei käskinud enda peale võtta," vastan ja hammustan huulde. 

Närviliselt libistan käega üle näo ja seejärel juuste. 

Olen Elile võlgu. Pean teda aitama, kuid tunnen, et olen seotud. Saamatu jobu nagu ma olen. 

Tüdruk tegi seda ainuüksi selleks, et saaks tasutud võla. Tema poolt liigagi suur ohverdus, pannes kaalukausile enda heaolu. Kui muidu tüdrukud oleksid teinud seda selleks, et lihtsalt võita mu tähelepanu, siis Elil ei olnud muud, kui teha tasa telefon, mille väärtus tegelikult on tühine. 

Temaga diili sõlmimine oli spontaane hetke emotsioon. Tahtsin temaga vaid pisut mängida: lustida, saada meelelahutust ja seejärel rahule jätta. Kes oleks osanud arvata, et ta säärase vastutuse enda peale võtab, et mind päästa. Ja ta ei teinud seda minu tähelepanu saamiseks vaid lihtsalt mingi nõmeda telefonividina tasumiseks. 

Kummaline on mõelda, et ma ei pakkunud talle üldse huvi. Tüdruk saladus. 

Ehk seepärast mind niivõrd häiribki kogu olukord seoses temaga? Ehk selle pärast ma kogu aeg mõtlengi tema peale, kuna ta on üks esimesi, kelle jaoks olen tühine koht? 

Minu autoriteet, minu kuulsus, minu sportlikkus, suur mängija potentsiaal kui ka silmatorkav välimus pole tema jaoks midagi muud kui üks õhumull. 

Äkki on ta lesbi? 

Pole lihtsalt reaalne, et ta põhjuseta minusse nii külmalt suhtub. Kogu naissugu pool jumaldab mind- nii väiksed kui suured, noored ja vanad, prisked kui saledad, ilusad ning inetud- kõik!

"Poisid, ma olen teiega rääkinud sel teemal, et kõik säärased tähistamised tuleb ära pidada neutraalsel ohutul territooriumil ilma rohkete silma- ja kõrvapaarideta ümberringi. Ma püüan teid kuidagi sellest välja keerutada, aga see on ka viimane kord," surub Johnson sõrmed silmanurkadesse tülpinud probleemidest, mida perioodiliselt talle põhjustame. 

Ometigi suudab ta alati meid puhtaks pesta. Johnson on kui vankumatu kalju, kelle peale võime alati kindlad olla. Seega ma ei muretse üldse enda ega tiimi pärast vaid Elena, kes on totaalses pasas. 

"Ärge kellegile öelge, et ka mina siin olin," plaksutab April oma pikkade kunstripsmetega. 

Härra Johnson vaatab teda tülpinult.

"Ta on totaalses pasas, Luke," teatab Aron korraga.

Nagu ma seda ise ei teaks. 

"Ma tean,"  kinnitan talle, " sa poleks pidanud teda üldse siia tooma."

"Mida sa põed tema pärast! Ise võttis kogu süü enda peale seda parem meile," sõnab April nipsakalt. 

Ei mina ega Aron ei tee temast välja. 

Mille kuradi pärast ma üldse temaga ikka veel suhtes olen?  Miks ma üldse praegu sellest mõtlen?

"Keegi pidi kaebama meie peale," jätkab Aron tegemata välja, et härra Johnson ikka veel meiega ühes ruumis viibib. 

"Ei noh kes," turtsub April. 

"Üks hipsterlik tütarlaps," vastab härra Johnson laskmata meil pikemalt mõtiskleda. 

"See pilvelõhkuja?" vaatab Aron üllatunult. 

Lily? Lily!

"Ühesõnaga minge tagasi oma rentslisse. Võite arvestada, et teie probleemid on lahendatud," sõnab Johnson.

"Pidu läbi siis või?" küsib April pettunult. 

Nii mina, Aron kui ka härra Johnson vaatame ta poole mõistmata täpselt, kas kuulsime ikka õigesti.

"Sa ei saa ikka mitte millestki aru," poetan üle huulte samaaegselt pööritades silmi. 

"Ühesõnaga tehke nii nagu palusin," teatab Johnson soovimata enam kauem tegeleda järjekordse plekiga, mille korraldasin. 

Longin koos Aroniga meie majakesse. April järgneb mulle kui kutsikas. Tema seltskond iga korraga muutub aina enam tülgastavaks ja ärritavaks minu jaoks. Ma ei armasta teda ega pole kunagi armastanudki. 

"Luke, äkki saame kusagil kahekesi jätkata ning meeleolu üleval hoida?" küsib ta tegemata välja, et Aron kõike kuuleb. 

"April!" käratan vihaselt.

Seisatan tema ette, tüdruk oma suurte roheliste jahmunud silmadega mind passima jäädes.

Mõistan, et reageerisin üle ja jätkan oluliselt rahulikumalt: "Ma soovin täna lihtsalt puhkama minna ilma, et rohkem mingitesse jamadesse satuksin."

"Minuga sa ei satu jamasse."

"April, ole mõistlik. Head ööd."

Pööran kanna pealt ringi ja marsin edasi nüüd juba üksi. Aron on vahepeal ilma minuta meie urkasse jõudnud. 

"Idioot," kuulen Aprili vihastamas, kuid mul on totaalselt ükskõik. 

Mu samm kiireneb. Loodan, et Elena on tagasi ning sätib magama. 

Ma pean üle kontrollima, et temaga on kõik korras ning teada saama, mis karistus talle määrati.

Ma ei koputa, vaid otsejoones avan majakese ukse, kus peaks Elena olema. Sisenen pimedusse, saades aru, et tuba on tühi.

Proua Fears peedistab tüdrukut korralikult.

Pilkases pimeduses istun tema voodile ja jään sedasi mõneks ajaks.

Ma olen totaalne jobu. Kuidas võisin lubada asjadel nii kaugele minna, rikkudes teise inimese elu? 

Elu on vast liiga palju öeldud kuid tükike sellest. 

Vihaselt kargan voodi pealt püsti ning marsin oma majakesse, kus kutid mind ootavad.

"Sa peaksid Aprilile juba otse näkku ütlema, et te ei saa koos enam olla," teatab Aron, kui ma vaevu ruumi sisenen. 

"Temast on mul savi. Ma ei mõista, mille kuradi pärast sa Elena pidid sinna tooma? Ta saab meie pärast sellise pasa kaela nüüd."

Ma olen niivõrd marus. 

"Luke, tõmba tagasi. Kust ma teadsin, et mingi pilvelõhkuja meie peale kaebab," laiutab Aron nõutult käsi.

Hetkeks valitseb vaikus, kui Aron küsib: "Ta ei ole veel tagasi?"

"Ei ole," vastan lühidalt.

"Tead, vennas," astub Aron lähemale ja viskab käe üle mu õlgade, "hommik on õhtust targem. Vaatame homme edasi, kuidas saame meie kaitseinglit päästa."

"Just," noogutab Stephen entusiastlikult kaasa. 

"Nõustun täielikult," viskab William käe õhku. 

Põrnitsen kolme tolasid ja jään neid uskuma. Paratamatult on alati nii olnud, et hommik on õhtust targem.