Sõbrad! 

Ennekõike vabandan, et osa ei ilmunud tavapärasel päeval. Mul on see nädal alanud kuidagi kummaliselt ning ajasin päevad totaalselt sassi. Minu jaoks on justkui teisipäev alles täna :D Igal juhul selle nädala osa on nüüd lugemiseks olemas.

Siiski on mul teiega teine mure jagada. Pikemat aega vaevab mind suutmatus ennast täielikult kokku võtta, et edasi kirjutada. Liiga palju argiseid muresid, mis on kuhjunud ja teevad tuska ning võtavad palju energiat kui ka tahtmist kirjutada. Ma igapäevaselt mõtlen selle peale, et istu ja kirjuta, kuid ma ei taha teha midagi, mis on vastu tahtmist. Kõige eemaletõukavam on aga siis, kui ma ütlen endale et "ma pean". Ma ei taha kirjutada tundega, et ma pean. Olen alati seda teinud tundega, et "ma tahan", "see meeldib mulle", "laseb uppuda nn virtuaalmaailma, milles on vahelduse mõttes igapäevaelust hea ära käia". Täna on mul aga väga raske raamatule osasid kirjutada.

Mis ma tahan sellega öelda on nimelt see, et mul ei ole rohkem väga midagi ette ära kirjutatud, seega on mul raske lubada osade regulaarsust. Ma tõesti püüan, uskuge, ma väga püüan ning pingutan, sest peas on mul raamatud valmis kirjutatud. Paraku ei jõua sõrmed ning vaim nii kaugele, et lennutada sõnad mu peast paberile. 

Ometigi tänan, et jätkuvalt minuga olete ja kannatlikult uusi osasid ootate. Ma luban, et ma ei jäta midagi pooleli, sh ka raamatut "...eile", lihtsalt see kõik võtab aega. Olen omadega pisut sassis... 

PS! Rahulikku hingedepäeva jätku ning ennekõike püsigu hingerahu teis endis! :)

-----

Reedel sõidutab mind kooli ema. Luke saatis sõnumi õhtul, et sai ootamatult varasema aja spordiarstile, kus ta kindlasti ära käima peab. 

Seega ei ole mul oluliselt palju valikuvõimalusi. 

"Kas nüüd on teie sõprus läbi?" küsib ema vahetult pärast kodutänavast välja sõitmist. 

"Ei, lihtsalt Lukeil on kohe hommikul spordiarsti vastuvõtt," teatan naisele.

"Ma palun sind, laps. Lõpeta see jändamine Lukeiga. Nägusus ja sportlikkus ei ole kindlasti need, mille järgi endale poiss-sõpra valida," tähendab ta ootamatult.

"Mis asja!" hüüatan.

"Ema, mida sa ometi räägid?" nõuan temalt.

Siin on kaks varianti: kas ema arvab päriselt, et minu ja Lukei vahel midagi toimub või on ta juba kuulnud linna kuumimat kõlakat. 

"Elly, ma mõistan, et sellises vanuses nagu sa praegu oled, kipub prioriteediks olema inimese puhul kõik väline, kuid sa pead keskenduma siiski sellele, mis kogu fassaadi taga peitub", sõnab ta õpetlikult. 

"Ema, millest küll selline loeng hommikul. Pealegi Tyleri vastu polnud sul kunagi midagi," heidan talle ette.

Minus tekkinud ärrituvus kipitab kurgus ja surub raskelt rinnus, mis muudab hingamise raskeks ning viib rütmist välja.

Surun tugevalt omavahel huuled kokku ja vahin aknast välja.

"Seepärast olen Lukei vastu, sest ta on niivõrd Tyleriga sarnane," teatab naine resoluutselt. 

Tema avatud arvamine jahmatab mind, tekitades õõnsuse mu kõhus. 

Mind läbivad külmavärinad ning korraks ahmin paraja portsu kopsud õhku täis.

Ma pole ainus, kes on märganud sarnasust Tyleri ning Lukei vahel. Mõlemad sportlikud, pikad ning pilkupüüdvad noormehed, kes on alati olnud sündmuste keerises ja kõige epitsentriks. Kuigi mina ning Tyler oleme Eugenei linnast kümme korda väiksemast kohast pärit, saan öelda, et poiss oli siiski meie piirkonna kohalik kuulsus. Muidugi ei olnud see niivõrd haiglaslik nagu Lukei puhul.

Ometigi kogu tema olemine, suhtumine ja iseloom on üpriski sarnased Lukeiga. Ja see on hirmutav, lausa kohutab. 

Lasen pisut vaikusel hanguda. 

"Emps, mina ja Luke oleme kõigest sõbrad. Ta on meie naaber, mu koolikaaslane. Tema vältimine on lihtsalt võimatu," selgitan talle. 

Naine ohkab.

"Ma tean, kullake. Lihtsalt ma muretsen su pärast. Usu või mitte, kuid ka mina pole suutnud siiani toibuda tõsiasjast mida Tyler sulle tegi. Üleüldse toibuda sellest, kelleks Tyler tegelikult osutus," tähendab naine mureliku ahastusega. 

Ma mõistan teda täielikult. Ka mina ei suuda siiani uskuda kõike seda, mis pisut enam kui poole aasta eest Tyler korraldas; milline deemon selles poisis tegelikult elab. 

"Pole põhjust. Luke on Luke ja Tyler on Tyler. Nad on erinevad," kinnitan emale, kuid samaaegselt kahtlen täielikult öeldud sõnades. 

Hoolimata ärevast ning rõhuvast vestlusest emaga algab päev üpriski rahulikult. 

Tõepoolest tajun aina rohkem suurenenud tähelepanu ja huvi enda suhtes. Inimesed piidlevad mind ning sosistavad, kui neist möödun.

Püüan heita kõik kõrvalised mõtted eemale ning naudin, kui seda üldse saab enam tavapäraseks nimetada pärast kõrgendatud tähelepanu osutamist, üpriski tavapärast koolipäeva.

Lõuna saabudes, sammudes koolisööklasse olen kindel, et istun Amy ning Mattiga meie tavapärase laua taha, kuid Aron, kui truu ära dresseeritud Lukei kutsikas (semu), seisab jalgupidi pingil ning lehvitab mulle käega kohe, kui söökla uksest sisse marsin. Poiss vilistab ja hüüab. "El! Ikka siia!"

Kõik ruumis viibijad jõllitavad meid ega lase silmist ühtki sammu ning liigutust mida teen, kuni poistega ühe laua taha Matti ja Amyga istun.

Vahin toidukuhja, mille Aron endale taldrikule laotanud on, ning osutan: "Kas sa kavatsed kõik selle ära süüa?"

Poisi näole kerkib kelmikas muie, kui ta vastab: "Elly, nüüd olen hinge põhjani solvunud. Sa ikka väga alahindad mu võimeid."

Kihistan naerda. 

"Mis täna plaan?" uurib William.

"Täna taaskord toimuvad linna ääres maha jäetud lennuväljal kiirendused."

"Sobib! Linda tahtis ka tulla," kiidab Stephen. 

"Mina olen oma musikesega kindlasti kohal," nendib William seepeale kulme kergitavalt.

"Musike?" vahin teda hämmeldunult.

Mitte, et see minu asi oleks, kuid kas William on vahepeal pruudi leidnud?

Poisi pruunidest silmadest peegeldub vastu kas- sa- teed- nalja. Ta vahib mind nõutult, kui siis tähendab tähtsalt: "Mercedes AMG GT R, viissada seitsekümmend seitse hobujõudu, kiirendus sajani kolm pool sekundit, kärtsroheline maasikas."

Ta hingab raskelt sisse, lisades: "Deem! Selle jutu peale tõuseb mul juba."

Sel hetkel mõistan, et ta räägib tollest samast autost, millega ta nädal tagasi Lukei juurde grillõhtule tuli ning hiljem kiirendusvõistlusel käis.

"Sa pole lihtsalt korraliku vändavurri otsa sattunud seepärast sul masina peale tõusebki," nokib Stephen. 

"No äkki siis laenutad välja. Mis sa arvad?" lõõbib William vastu. 

"Ma eriti ei harrasta grupikat," laiutab Stephen käsi.

"Pshh," turstub William, "kas ma räägin sinust? Sind pole keegi kutsunud. Laena Linda välja."

"Ainult üle minu laiba," sõnab Stephen ähvardavalt.

Nii mina, Matt, Amy kui Aron lihtsalt naerma kahe kuti siivutu vestluse üle, kui see ootamatult katkeb, kui mu tähelepanu haarab STARSi sisenemine, või siis täpsemalt SARS? Teresa ei olnud enam nende liige ja T- täht on nüüd üleliigne. 

Nagu liidrile omane, liigub April kõikidest tüdrukutest sammu võrra eespool. Tema kõrval liigub Rebeca. Mõlemad tüdrukud nokivad telefoni ega vaata kusagile mujale kui ekraani. Kõik ettejäävad inimesed hüppavad eest ära, vabastades tee kuningannadele. Neist pisut tagapool longivad Silver ja Sara, kes elevalt millestki vestlevad. Viimasena marsib Lily... koos veel mingi uue tüdrukuga? 

STARS tühja kohta ei salli. Pealegi kas Lilyst endast ei ole piisav, et Teresa koht ära täita?

Nad kõik on riietunud üpriski sarnaselt, kandes lühikest heledat seelikut või pükse ning seljas valge pluus ja peal tume pintsak. 

Kõige pilkupüüdvam on minu jaoks Lily, kes on ühtekuuluvuse nimel loobunud rastadest. Tema pikad tumedad lokkis juuksed looklevad turjani ning pean tunnistama, et talle sobib uus välimus liigagi hästi. 

Mida kõike ei ole inimene valmis tegema selleks, et meeldida kellegile kellele sa tegelikult ei meeldi. Mida kõike teeb inimene selleks, et olla meelt mööda kellegile kellel tegelikult on sinust täiesti ükskõik. Mida kõike ei ole inimene valmis tegema selleks, et saada populaarsust ja saavutada sotsiaalne positsioon ühiskonnas. Inimene on valmis kõigeks, isegi oma individuaalsuse kaotamiseks. 

Kordagi kusagile ega kellegi poole vaatamata võtavad nad istet laua taga, mis on meist kahe laua jagu eemal akna all. 

Sel samal hetkel mõtlen, kus Teresa on. Asun teda silmadega mööda sööklat otsima kuid tulutult. 

Võimalik, et ta ei tulnud täna üldse kooligi. 

Vaevu jõuan seda mõtet peast läbi lasta, kui märkan heledapäist neiut sihitult midagi otsimas. 

Tõusen püsti, et oleksin nähtavam ja lehvitan tüdrukule. Teresa silmad langevad mulle ning tema näole kerkib soe naeratus.

Viipan käega talle laua juurde tulemiseks.

"Mida sa teed, El?" sikutab Amy mind tagasi toolile istuma.

"Kutsun Teresat meie lauda," selgitan talle.

"Mille jaoks? Tal on oma ussipesa," sisistab Amy ning pingsalt jälgib Teresa lähenemist. 

"Ta ei ole enam nendega," paotan kiirelt enne, kui tüdruk võiks kuulda, et temast räägime.

"Hei, Teresa!" tervitan neiut. 

"Istu meiega."

"El?" kuulen Williamit. 

"Mis on, William?" küsin talt. 

Teresa silmitseb kõiki laua taga istujaid, hammustab huulde ja langetab pilgu põrandale. 

Taban kõiki mitte eriti teretulnult teda põrnitsemas. 

"Ma otsin teise koha," sõnab ta ebakindlalt. 

"Ei, ei! Sa saad meiega istuda!" haaran tal randmest enne, kui ta põgenema saab.

Vaikivalt istub ta minu kõrvale maha ning asetab kandiku olematu toiduga enda ette.  

Laua taga valitseb kõrvu kurdistav ning segadust tekitav vaikus. Kõik jagavad teineteisega nõutuid pilke ja märkamatult kehitavad õlgu. 

Pärast mõnetist vaikusemomenti suvatseb Stephen küsida: "Kas üks uus hammustas teist vana?"

Põikame pilgud noormehele, kes uudishimulikult Teresat silmab. 

Tüdruk kohkub. Ta võtab oma ülemise huule hammaste vahele ja närib seda. Teresa ei tunne end sugugi mugavalt ning temalt õhkav ebakindlus sulatab laua taga istuvate jää.

Pärast mõnetist enda kogumist tüdruk sõnab: "Olukord on kaotanud igasuguse kontrolli ja eetilisuse. Ma ei saa olla sõber ning kuuluda ühte kellegiga, kes ei arvesta ega austa teisi. Mina ei soovi olla kellegi käsilane ja rikkuda elusid. Kui aga Lily on sellega nõus, lasku minna."

Kõik kuulatavad Teresat hoolikalt. Imetlus ning imestus nende ilmetes on ilmselge. Ühtlasi mitte keegi neist ei arvestanud, et säärane vastus võiks tüdruku suust tulla. 

Nad silmavad teda tunnustavalt, kuid keegi ei paota sõnakesti.

Omakorda täheldan kõrvallauast piidlevaid pilke, mis põrnitsevad Teresat. Deemonlik helk Aprili silmis lausa kõrvetab ning ühtlasi kohutab mind. Momendiks tekib mul hirm nii enda kui ka Teresa pärast. 

Mõistan, et April peab Teresat reeturiks ning on ta ametlikult musta nimekirja lisanud.  

Korraga katkestab Aron vaikuse.

"El, sa ikka tuled meiega kiirendustele? Ütle, et tuled. Sa pead kordki selle adrenaliinilaksu kätte saama."

"Aron, sellesse kooli tulles pole mu elu midagi muud kui üks adrenaliinilaks olnud," märgin sarkastiliselt. 

"Usu mind, kiirendusvõistlus varjutab selle kõik."

Poiss teeb silma, kui järgmise tüki lasanjet suhu pistab. 

-----

Õhtul pikutan lihtsalt voodis ning vahin tühjal pilgul laiuvat lage enda ees. Ma pole niivõrd ammu nautinud reedest õhtut ja niisama tühjalt lesinud. 

Möödunud nädal on liigagi väsitav olnud. Peale selle vaevlen igakuisete sõprade poolt põhjustatud krambivaludes. Kuigi võtsin juba ühe valuvaigisti sisse, ei ole see jõudnud piisavalt mõjuda. 

Lisaks vibreerib lakkamatult telefon mu öökapil. Amy meeleheitlikult püüab mind veenda, et läheksin temaga täna välja. Eelkõige soovib ta, et ma temaga kiirendusvõistlustele kaasa läheksin, pärast mida on plaanitud ühine peo külastus mingis klubis. 

Jälle need peod. 

Isegi, kui ma lähekski, siis vaevalt lastaks mind klubisse sisse, kuna olen ikka veel alaealine; ikka veel seitseteist. 

Mõistes, et täna ma vist ei saa kuidagi ühe valuvaigisti kettaga hakkama, tõukan end kätega voodist ettevaatlikult püsti, tundes alakõhust kiirguvat valu igas kui rakukeses mu ihul. 

Kõlab vali kolksatus aknale, mis mind jahmatusest võpatama paneb ja olematu ajaga südame metsiku kiirusega rinnus taguma paneb.

Üks kord see aken katki läheb ning minu süda üles ütleb.

Sammun selle juurde, et avada ning kohe, kui pea välja pistan, kostub familiaarne hääl.

"Astu kõrvale. Ma tulen üles," teatab Luke muuseas. 

Valust ning intensiivsest koolinädalast räsitud, astun kõrvale ilma, et jaksaksin midagi vastu protestida. Istun tagasi voodile, lükates veel ühe valuvaigisti manustamise mõtte hilisemaks. 

Luke seisatab akna juures seljas mustad dressipüksid ning pusa.

Ta ei suvatse tervitada mind. Krampis lõug, kokku vajunud kulmud ja tume helk silmis annavad selgelt mõista, et miski häirib ja valmistab meelehärmi talle. 

Luke ei lase sel kaua end painata, kui tõsisel häälel küsib: "Mis teema sul Teresaga on?"