Kuni Lukeiga koju sõitsime, hakkas reaalsus kohale jõudma. Luke on nagu meie poliitikud- juba kõik toimiv ja korras süsteem on vaja ära lõhkuda hetkeni mil.... üks geenius tuleb ideele, uskudes ning arvates, et see geniaalne mõte peaks olukorra paremaks tegema ja rohkelt kasu tooma riigile ning kodanikele. Ometigi ei mõelda kunagi tagajärgedele ja mõeldakse liiga enesekeskselt, vaadates liialtki läbi kitsa spektri suuremat pilti nägemata. 

Sama saab öelda Lukei tegevuse kohta- kui ta arvab, et suudlusega aitas ta mul Tylerit minust eemale hoida, siis vastukaaluks teravdab antud situatsioon minu läbisaamist Aprili kui STARSiga üldiselt. 

Amy omakorda järgmisel päeval, kohe kui sai peost kainemaks, ja nägi kulutulena levinud postitust sotsiaalmeedia võrgus, tõttas Mattiga minu juurde. 

"El, ma olen nii kuradima kade," sõnab Matt, "kooli kõige kuumem, popim, edukam kutt suudleb sind."

"Matt, mu elul on ametlikult nüüd kriips peal. Kas sa saad sellest aru?" nähvan talle. 

"Ma isegi ei teadnud, et ta sinna peole mind viib. Heategija selline! Tahtis tõestada mulle, et ta ei häbene mind. Nagu mille persse jaoks tal oli vaja mulle midagi tõestada!"

"El, vaiksemalt," oigab Amy ja hoiab peast kinni.

"Sorry," vabandan. 

"Kas te saate aru, et April koos Lily ja STARSiga lihtsalt sõidavad üle minu kui teerulliga. Kogu kool vahib mind kui neetud," kaeblen. 

"Sest nad on kõik kadedad, et Luke pööras sulle tähelepanu," noogutab Matt eneseteadlikult pead. 

"Ei ole! Ta teeb seda selleks, kuna talle meeldib mängida, Matt. Ta on mängur ning see eilne käik on üks moodus, kuidas järjekordselt rohkem tähelepanu hoopiski endale saada," haugun vastu. 

Ainuüksi meenutus eelmisest õhtust paneb mul kõik seest keerama ja iiveldama. Küll aga ei oska ma öelda, kas see on vastikusest või hoopiski meeldivusest.

Luke suudleb hästi, lausa kuradima hästi. Kuid jätkuvalt ei suuda ma uskuda, et ta heast tahtest soovis mind "aidata". Lausa kõlab naeruväärselt. 

"Aga ehk hoopiski tal on lihtsalt villand saanud kõikidest nendest nukkudest ja lõpuks tahab loomuliku iluga tüdrukut, kes ei ole võlts," arutleb Matt. 

"Tüdrukut?" vaatan teda tülgastavalt, "kas sa tahad mind ja Lukei paari panna?" 

Poiss kehitab nõutult õlgu.

"Deem, El, sa oled ikka õnnega koos," sõnab Amy ahastusega, "selle asemel, et siin iriseda, võiksid õnnest lakke hüpata, et Luke Henderson, kordan Luke Henderson, sind suudles."

Pööritan silmi suutmata uskuda tüdruku läbi loputatud kanaaju mõistust. Ta on pimestatud sellest poisist nagu üheksakümmend üheksa koma üheksa protsenti Lõuna- Eugenei kooli tüdrukutest. 

"Kuid seal samas, rääkides nüüd tõsiselt. Miks ta tegelikult sellise sammu astus? Minul kui poisil pole muud loogilist selgitust, kui et ta ei leidnud teist võimalust sulle läheneda ning kasutas olukorra enda kasuks pöörates ära," jätkab Matt tõsisemal häälel. 

"Mida iganes," vastan ja loobun üldsegi mõttest, et säärase mõttetu küsimusega oma aju pingutada. 

"Matt, sa oled gei," laiutab Amy nõutult käsi.

"So what?" küsib Matt. 

"Mis mõttes, so what? Sinu loogika ei toimi sajaprotsendiliselt nagu heterol," sõnab Amy iseenesemõistetavusega, mille peale poiss kukalt kratsib.

Pööritan silmi ja sekkun nende vestlusesse, teatades: "Fakt on see, et esmaspäeval ma kooli ei lähe."

-----

Pühapäev kostitab erakorraliselt mõnusa suve ilmaga. Taevas lõõmab päike ja soojakraadid kerkivad niivõrd palju, et tõmban selga bikiinid ning vedelen pea terve päeva tagaaias päikest nautides. 

Vahepeal liitub ka Amy minuga. 

"Sinu naabermaja mänguril on täna tõsine mängumaania kodus," naerab tüdruk ning heidab mu kõrvale. 

"Tean," vastan napilt. 

"Korraks tahtsin kohe küsida, et kas mina tohiksin ka nende mänguga liituda ja paar korda palli põrgatada."

"Mida sa ikka veel siin teed küll?" nähvan talle. 

"Heeeeeiiiiii, mis sa nii piprane oled," tähendab Amy. 

"Ikka veel pahur üleeilse tõttu?" naerab ta. 

"Sina ei saa sellest aru, millises pasas ma tema pärast olen," turtsatan. 

"Tead, kui sa kübekenegi enesekindlam ja rohkem iseloomu näitaks, jätaks see kool kohe su rahule. Muidugi, kuni sa näitad oma nõrkust ja suutmatust neile vastu astuda, siis nad jätkavad sinu üle naermist, kiusamist, mõnitamist. El, sa oled korraliku loomuga bitch nii, et näita neile, millisest puust tehtud oled."

-----

Suurimaks meelehärmiks algab uus õppenädal taevas lõõmava päiksega, mis tõmbab igasuguse soovi naasta kaheksaks tunniks nelja seina vahele. 

Nagu sa kodus olles ei istu nelja seina vahel. 

Jõuan kooli üpriski varakult, kuna ema taaskord kiirustas varem tööle. Õu on tühi ning autoparklastki viliseb tuul läbi. 

Otsustan astuda läbi automaadist ning võtta endale ühe cappuccino, kuna ikka veel tunnen et jätkuvalt unelen ega pole päriselt veel üles ärganud. 

Seejärel sammun oma kapi juurde, et otsida välja matemaatikatunni jaoks vajalikud raamatud ja vihikud. Vahepeal on maja peale mõned üksikud hinged juurde lisandunud, kes samuti oma kappide kallal nahistavad ega tee teist nägugi mind nähes. 

Jah, sest nad on samasugused nohikud nagu sina, El. 

Nõustuvalt noogutan alateadvusele, mis iga kord suudab midagi sapist mulle vastu pritsida. 

Pistan raamatud kotti ning virutan kapiukse enda järel kinni. Kohmitsen ikka veel lukuga, mis on tükikese riiet vahele tõmmanud ega lase kotti täielikult sulgeda. 

"El," kuulen enda nime ja seejärel käevarrele maanduvat puudutust.

Rohelised silmad vahivad ülevalt alla. 

"Tyler," kohkun.

"Mul on hea meel, et sind niivõrd varakult tabasin," sõnab ta malbelt ja... ahastunult?

"Tyler, jäta mind ometi rahule! Ma ütlesin sulle, et see ei saa olema enam kunagi nagu varem! Ära raiska enda väärtuslikku aega!" porisen.

"Kuid miks? El, sa pole lasknud mul normaalselt sinuga rääkidagi. Sa pole suvatsenud mind ära kuulata," haliseb Tyler.

"Tyler, mulle piisab sellest mida nägin!" nähvan ja järsu liigutusega tõmban oma käe vabaks. 

"Nagu tõsiselt!" tõstab ta häält, mis pool tühjas koridoris seintelt kõrvu kriipivalt vastu kajab. 

Ignoreerin ning sammun eemale. 

"Mida see Luke Henderson siis parem on! Samasugune ringitõmbaja või isegi veel hullemgi!" karjub ta. 

Lootusrikkalt alanud päev vajus kohe kreeni.

Õnneks on hommik kuni lõunani täidetud matemaatikaga, kus ei ole segavaid faktoreid nimedega Luke ning Tyler ja suudan ehk end tagasi rööpasse rahustada kuni saabub kirjandus. 

Enne veel saan Matti ja Amyga meie ühise laua taga sööklas kokku. 

"Mul on tunne, et vahetan peagi kooli," potsatan toolile.

"Mis on?" uurib Amy, kuid pilk fokuseeritud staarpoistele. 

"Tyler," paotan, "ta ei jäta mind rahule. Ta lihtsalt ahistab, lausa terroriseerib mind hoolimata sellest, et Luke mind..."

Otsustan mitte lõpetada lauset.

"Tegelt?" vaatab Matt mind suu avali.

"Jah," kinnitan talle. 

"See tüüp ikka väga hoolib sinust ehk lausa armastab."

"Matt, ära aja jama," võdistan õlgu, kuid samas häälega öeldud sõnad mõjuvad mulle nõrgestavalt. 

Ehk ta tõesti armastab ja tõesti siiralt kahetseb? 

"Amy, mida sa nii pingsalt jõllitad?" küsin tüdrukult, kes pole kordagi minu poole vaadanud.

"Aron," sõnab ta, "kui sina oled Lukei endale kahmanud, siis mul pole ka Aroni vastu midagi."

Uskumatu! Ta on peast täitsa segi.

Pööritan silmi ja puhin kui ärritunud härg. 

"Amy, ma ei ole kedagi endale kahmanud. Tule ometi mõistusele."

"Tead mida," pöörab ta järsku minu poole kilavad silmad mind vaadates, "sa saad mind aidata, kui sa Lukei kaudu kuidagi Aronit mõjutad ja meid kahte kokku viid."

Virutan käelabaga endale vastu otsaesist suutmata uskuda kuivõrd lolle ideid võib ta mõistus genereerida. Matt kihistab naerda.

"Head päeva jätku," tõusen laua tagant püsti soovimata kuulata rohkem Amy suust pritsivat jama.

"Kuhu sa lähed!" hüüab tüdruk mulle järgi.

"Tsauu, Amy," lehvitan talle. 

Avan oma kapi ukse, et sealt kirjanduse õpik ja Suur Gatsby järgmiseks tunniks välja võtta. 

Korraga prõmmib mu metalne uks pauguga kinni. 

Hea, et ma peadpidi parasjagu kapis ei olnud. 

"Peame rääkima," tähendab vastikult kriiskav hääl. 

Kerged judinad jooksevad üle mu selja. Aeglaselt pööran end, seistes silmitsi Apriliga. 

Üllatus! Ja STARS kogu oma hiilguses pluss Lily. Mis ta siis on STARSL nüüd? 

"Mis on, April?" küsin niivõrd ükskõikselt kui vaid suudan. 

"Sa vist ei ole ikka midagi õppinud sulle antud õppetundidega, ahh? Lipakas säärane," pritsib tüdruk mürgiselt ning libistab silmadega üle minu.

Taaskord mööda kõndivad õpilased aeglustavad, peatuvad ja vaikselt koondavad ringi meie ümber. 

"Kuidas ta üldse sinusugust vaadata saab! Ma ei saa lihtsalt aru. Vaata ometi ennast! Esiteks, sa oled nohik, täielik outsider, mittekeegi. Teiseks, sa oled tema mõistes ülekaaluline. Kolmandaks, ei ole sul endal mingit maitset riiete ega üldse välimuse suhtes. Sa näed välja nagu oleksid prügilast välja astunud ja vanad kasutatud hilbud endale selga ajanud."

Autš! See teeb haiget. 

"Lihtsalt rõve," noogutab tumedam neiu tema kõrval. Rebeca. 

Kõik, peale Teresa nimelise tüdruku, irvitavad. 

Järsku tõmbub Aprili nägu tõsiseks ning teeb sammu mulle lähemale. 

Tüdruk põrnitseb mind tumedal pilgul.

"Kui ma veel kord näen sind tema lähedal," uriseb ta läbi hammaste ja tema käsi aina tõuseb, ulatudes juba üle pea.

Seiskan hingamise, pigistan silmad kinni ning olen valmis vastu võtma hoobi, mis kohe minu suunas lendab. 

"Mis siis saab?" 

Kuulen familiaarset meeshäält, millele kõik ümberringi ahhetavad. 

Taasavan silmad. 

Tyler? 

Tyler seisab Aprili kõrval ja hoiab tüdrukut käest, mis niivõrd ähvardavalt minu poole suundumas oli. 

Tüdruk on silmnähtavalt kohkunud.  

"Mis siis saab, April?" nõuab poiss.

"Kao mu teelt, uustulnuk, või..."

"Või?" kergitab Tyler kulmu.

"Lähed kaebad oma direktorist issile?" küsib ta irooniliselt.

"Ma..." kokutab tüdruk.

STARSi neiud taganevad, näod jahmatusest kaamed. 

"Kui ma veel korra näen sind Elenat puutumas või üldse tema läheduses viibimas, siis ma ei vastuta oma tegude eest. Said aru? Ja sellisel juhul ei saa sind ka su issi sind aidata" sisitab Tyler ähvardavalt hääl madal ning pilk hirmuäratavalt tume. 

Poiss kergitab pead ning läbitungivalt vaatab STARSi poole, tõstes häält: "Ega ükski teist seal ei lähene sellele tüdrukule! On selge!" 

Tyler laseb lahti Aprili käe, mis süldina langeb. 

"Etendus läbi!" käratab ta pealtvaatajatele. 

Seejärel langevad tema silmad mulle, mis murdosa sekundiks minu omadega kohtuvad. 

Mõistes, et ta tahab mulle midagi öelda, pööran kanna pealt ümber ja kõnnin kirjandusklassi suunas. Õigemini jooksen. 

Ma ei oota kuni rahvas laiali valgub või April minema kõnnib. 

Olen pigem ise see, kes pageb.