Lesin voodis ning tühjal pilgul vahin palgimajakese puitlage. Kissitan silmi, üritades märgata detaile, mida paljasilmaga on võimatu märgata. 

Pean kuidagi oma meelt lahutama ja mõtteid laiali hajutama, et unustada tukslevat pead. Mitte kunagi elus rohkem ei taha ma alkoholi rääkimata rummist. Uskumatu, et paar lonksu põhjustasid säärase peavalu. 

Ilmselt on praeguseks hetkeks väljas juba keskpäev. Ma ei suvatse isegi kella vaadata. Mis vahet sel ka enam on. Mul on keeld osaleda laagri tegevustes ning tõenäoliselt praeguseks hetkeks on ka mu vanemad teavitatud mu vägitegudest ning mulle järgi kutsutud. 

Vaevu suudan selle mõtte endal peast läbi lasta, kui kostub koputus uksele. Ootamata luba sisse astuda, marsib proua Fears tuppa. 

"Su vanemad saabuvad pärast lõunat, kuna nad ei viibinud parasjagu Eugeneis."

Aeglaselt ajan end küünarnukkidele. 

"Ilmselt nad on nädalavahetusel vanavanemate juures maal," mõtisklen valjult. 

Vihane proua Fears haihtus öise pimedusega. Malbe ja haletsev naisterahvas võtab istet voodi serval, silmitsedes mind leebelt.

"Ütle ausalt, kas tõesti sina korraldasid selle korrapäratuse või Luke Henderson sundis sind kõik selle enda peale võtma?"

"Proua Fears, mul ei ole midagi juurde lisada. Ma rääkisin öösel kõik ausalt ära."

Oo jaa, lausa tapvalt aus. 

Sekundiline paus, mille jooksul proua Fears sügavalt ning häälekalt välja hingab, teatab selgelt, et ta endiselt ei usu mind, kuid millestki muust tal kinni võtta ka ei ole. 

"Mul on endiselt raske seda uskuda. Ma tunnen Hendersoni oluliselt kauem ja olen näinud, kuidas valdav enamus kooli tüdrukutest tema järgi närtsivad. Elena, see kui poiss sulle meeldib, ei tähenda, et tema meeldimiseks peaksid sa selliselt endale kahju tekitama."

Mind jahmatab proua Fearsi liigne emalikkus. Mul ei ole enda emagagi säärast lähedast suhet. Meil lihtsalt kunagi pole põhjust olnud sellisteks jutuajamisteks, sest ma olen alati vaikne, tagasihoidlik ning eeskujulik laps oma vanematele olnud. 

"Ükski noormees ei ole väärt sääraseid ohverdusi. Mõtle selle peale," lisab ta lõpetuseks, mille järel end jalule ajab ja mind sellel noodil üksinda jätab. 

Tõesti, ükski noormees ei olegi väärt säärast ohverdust, kuid pea tuhande dollariline iPhone küll. 

-----

Kõik mu asjad on pakitud ootuses, et iga hetk võivad vanemad kohale jõuda. Õnneks on mul terve päev aega olnud, et valmistada end ette suuremaks jutuajamiseks nendega. Ometigi selget selgitust pole ma ikka suutnud välja mõelda. 

Kõige enam loodan, et ma ei peaks Lilyga enam kokku põrkama. Päev on juba õhtusse pöördunud ning pärast viimast meie vahelist ebameeldivat vahejuhtumit pole ta kordagi end ilmutanud. 

"Ikka siin. Ma arvasin, et sa juba tõmbasid leebekat arvestades seda, kuidas kogu laager sinu üle naerab," teatab Lily üleolevalt, kui ootamatult tuppa sammub. 

Kus hundist räägid. 

"Mis asja?" kiljatan kuuldud sõnadele. 

Lily purskab naerma, mis annab lootust, et ta tegi lihtsalt kurja nalja minuga, kuid ometigi järgmine hetk tõmbub ta tagasi tõsiseks. 

"Sa ikka oled täitsa meeleheitel, et selliselt Lukeile üritad silma paista. Ega muidugi. Staatuseta inimene peab ju ometi mingi staatuse saavutama. Vähemalt oled narri välja teeninud," sõnab ta külmalt.

Tüdruk haarab oma seljakoti ning lahkub majakesest, jättes mind totaalselt sõnatuna ning tundetuna. 

Tugevalt surun hambaid kokku, kuuldes nende külmavärinaid tekitavat kriginat. Mu sõrmed tõmbuvad rusikasse. Mitte kunagi varem pole ma tundnud säärast viha ja raevu. Mulle hakkab tunduma, et pärast iga säärast vahejuhtumit Lilyga sigineb minus vimm Lukei vastu, kelle pärast minu saatus kui ka reputatsioon Lõuna- Eugenei Keskkoolis on totaalselt kõikuma löönud. 

"Põrgu!" põrutan vihaselt omaette. 

Viha, mis minus kõrvetava leegi sütitab, ähvardab mu tuhaks põletada. Pean rahunema ning otsustan veel enne lahkumist kiire jahutava supluse teha. 

-----

Mu suurimaks õnnetuseks tõepoolest pööratakse liigagi palju tähelepanu mulle. Inimestest möödudes saadavad mind pilkavad pilgud, alavääristavad sosinad koos naeruga. 

Kiirendan sammu, et rutakamalt neist eemale saada. Kõnnin ümber järve, möödudes kohast, kus Luke minuga rääkima tuli ning mängule kutsus. Kuivõrd vale oli võtta vastu tema pakkumine ja hiljem Aroniga tähistamisele kaasa minna. 

Seal samas ma tegelikult isegi juba ootan, et vanemad lõpuks saabuks ja mu maa pealsest põrgust minema viivad. 

Viskan lina liivale, tõmban kleidi üle pea ja virutan plätud jalast. 

Hooga jooksen vette. Ma ei raiska aega, et varba otsaga katsuda kui soe või külm vesi olla võib. Torman sellesse justkui põgenedes kellegi või millegi eest.

Vesi mõjub kosutavalt. Naudin iga kui viimset sekundid. Hulbin selili ning püüan päikest. Imetlen enda kohal kõrguvat sinist taevast, mille vaatevälja aegamisi hiilivad tumedamad pilvetupsud, mis iga korraga aina ähvardavamaks muutuvad. Selge märk, et nüüd on aeg välja ronida ning seada sammud tagasi. Võimalik, et vanemad võivad juba kohal olla. 

Põimin lina ümber enda. Ometigi ei kiirusta ma sugugi veel tagasi minema kuigi peaksin. Selle asemel suundun puidust trepi poole mööda mida üles kõnnin ja jõuan massiivsele terrassile, mis viib väikese saunamajakeseni. Võtan istet promenaadil puidust pingile, mis annab imelise vaate järvele. 

Tõmban juustelt patsikummi ning raputan kiharaid, lastes soojal tugevnenud tuulel neid sasides kuivatada. 

"Jälle." 

Võpatan ootamatule häälele, mis teadmata suunast kostub ning mind mu unelusest üles äratab. 

Põikan silmad järvelt kõrvale peatudes pikal mehelikul sportlikul kujul, mis minu juurde läheneb. 

"Jälle otsisin sind," sõnab ta malbelt. 

"Ja taaskord sa leidsid mind," vastan talle, kuid otsejoones pööran pilgu tagasi järvele. 

Luke võtab istet mu kõrvale täpselt nagu päev varem. 

Mõlemad püsime vait. Sel korral oleme täielikus vaikuses ilma, et kõrvaklappidest kostuv muusikasahin veidi leevendaks piinlikku vaikust meie vahel. 

"Kuidas sa täna oskasid mind leida?" küsin temalt oskamata kusagile mujale tüürida vestlust. 

"Oletasin, et istud taaskord klapid peas pingil ja kuulad muusikat," selgitab Luke lühidalt ja jätkab, "seal, kus arvasin sind leidvat, sind polnud. Silm riivas korraga üksikut siluetti rannast mööda treppi üles kõndimas. Sain aru, et oled sina. Kuidas üldsegi ujuda oli?"

"Polnud viga. Oleks võinud juba varem seda nautida siin olles," vastan talle emotsioonitult. 

Ühest küljest tunnen taaskord end meelitatuna, et ta mind otsis. Teisest küljest hakkab kohe  kerima minus pahameel. Eelkõige seetõttu, et just tema pärast kogu kool nüüd mu üle naerab. 

Kuradi iPhone. 

Mul on vaid loota, et ehk uue õppeaasta alguseks unustatakse see seik täielikult ära ja saan rahulikult oma keskhariduse omandamisega jätkata ilma, et oleksin sunnitud kooli vahetama. 

"Ilmaga on tõesti vedanud. Igapäev andnud võimaluse ujumiseks," nõustub ta minuga. 

"Mhm," mõmisen vastu. 

"Sa oled tujust ära," tsiteerib Luke tõsiasja. 

No shit Sherlock! 

Mõistes, et ma ei ütle midagi, jätkab Luke: "Kuule, El. Ma ei tea, mille kuradi pärast sa sedasi tegid, kuid mitte kunagi ei oleks ma sul käskinud sellist paska enda peale võtta."

Tema hääl on tõsine ja pilk fokuseeritud kaugusesse.  Tema toonist kostub selge manitsus kui ka hukkamõist. 

"Tõesti? Mul on kuidagi raske seda uskuda," turtsatan vastu. 

"El, ma ei ole niivõrd südametu sadist, et sedasi kellegile teha," astub Luke kaitsepositsiooni. 

"Tõesti?!" pööran enda näo nüüd tema poole, mis on suurim viga, mida saan üldse teha. 

Luke matkib mind. Ta suunab oma pilgu minule. Olen olukorras, kus taaskord meie pilgud omavahel kohtuvad ning teineteist jõllitavad.

Kui ma ei vaata tema poole, siis ma suudan oluliselt paremini endaga toime tulla, kui neis olukordades, mil näen neid siniseid teemantbriljante mind silmitsemas. 

"Teades sinu ego taset, kuulsuse janu ning reputatsiooni tähtsust, siis ma julgen kahelda su sõnades," kogun end kokku ja purskan talle näkku, "üleüldsegi, kuulda sääraseid sõnu sinu suust ajavad mul südame pahaks. Sa oled suhtes kuid järjepidevalt petad Aprili teiste tüdrukutega. Kuidas sa saad üldse midagi sellist öelda, et mitte kunagi sa ei teeks..."

Olen vahepeal püsti tõusnud ja sihitult vehin kätega. Üllatan iseennast. Minus on niivõrd suur viha ööga tema osas kasvanud, millest ma ei saanud enne aru, kui nüüd, kus ma temaga silmitsi seisan.

"El, ma tean, milline ma olen. Sul on täiesti õigus. Olen truudusetu jobu, kuid ma võin vanduda, et sääraseid ohverdusi, nagu sina tegid, ei oota ega palu ma mitte kellegilt, et oma tagumik päästa."

Taaskord turtsatan.

"Aga ometigi ei ole sa proua Fearsi juures käinud ja üles tunnistanud, et see pidu tegelikult oli sinu mõte," laiutan nõutult käsi.

"Oled sa selles nii kindel, et ma ei käinud?" 

Täitsa kindel!

"Ah, ma ei viitsi sellest rääkida. Mis olnud see olnud. Vähemalt saan ma täna õhtul lõpuks rahus magada ja nautida täiel rinnal suvevaheaega."

"Mida sa sellega öelda tahad?" muutub Luke korraga valvsaks. 

"Mida ma sellega siis ütlema peaksin?" haugun vastu. 

El, kontrolli ennast. See pole sinulik. 

"Mis kuradi päralt sinuga toimub?" kõrgeneb ka Lukei hääl.

"Mitte midagi peale selle, et ma põrgu päralt sinu telefoni laiali pidin litsuma ning seejärel mitte millessegi muusse kui ainult ühte suurde jamasse mässisin mille nimeks on Luke Henderson!" kargan vihasena püsti. 

Luke ajab end samuti jalule, jäädes kõrguma mu kohal, varjates päikesekiiri, mis veel hetk tagasi mu peale langesid. 

"Mida põrgut sa räägid!" nõuab Luke.

"Küll sul on ikka lihtne! Ega sinu üle ei naerda vaid minu! Saad sa aru, et mind peetakse kui mingit narri, kes püüab su meele järgi olla, et sulle meeldima hakata. Mitte keegi ei usu seda juttu, et ma lihtsalt tahan oma heategudega tasa teha pea tuhat dollarit maksva iPhonei. Kõik inimesed siin laagris iga päevaga aina enam hirnuvad mu üle samal ajal kui Luke Henderson naudib oma populaarsust, äsja auga välja teenitud stipendiumi ja sponsorlust; naudib elu, kus tema üle ei naerda vaid imetletakse!"

Mu lõug hakkab värisema ning kurku kerkib valu tekitav klomp, mis muudab mu hääle nõrgemaks ning kärisevaks. 

Lukei lõug tõmbub pingule. Tugevalt surub ta hambad omavahel kokku ja huuled joonistavad paralleelsed sirged kriipsud tema näol. 

Talle ei meeldi kuuldu. 

"Seega?" kergitab ta oma paremat kulmu, jättes pikema pausi vahele.

Vastan talle samaga mõistmata, mis on küsimuse mõte. Mõlemad mu kulmud tõusevad kõrgemale laubale, ärevalt oodates temapoolset täpsustust. 

"Teed sa seda siis selleks, et mulle meeldima hakata?"

Ootasin kõike muud, et ta küsib näiteks Kes need ei usu juttu diilist telefoni maksumus tasa teha? Kes need hirnuvad su üle? Kes sind narriks peab?, kuid ma poleks sugugi oodanud seda, mida ta äsja küsis.

Ehtne näide kuivõrd suva oln Lukeil teiste inimeste arvamusest. Ainuüksi erinevus seisnes selles, et see arvamus on minu mitte tema kohta!

"Kas ka sina irvitad mu üle, Luke?" küsin talt võbeleval häälel. 

Olen ebakindel ja niivõrd haavatud. Tahan muutuda niivõrd väikseks, et ta ei näeks ega leiaks mind; et mitte keegi ei näeks ega leiaks mind ja mina saaksin rahulikult elada oma elu sealt maalt edasi samal moel nagu enne Luke Hendersoniga ristumist. 

"Ei," teatab ta kindlalt hetkeksi kõhklemata oma vastuses.

Külmavärinad läbivad mu keha. Lukei otsustuskindlus ja puuriv sinine pilk aina lähenevad mulle. 

Seisan tardununa. Tahan nutta, kuid pisarad oleksid kui jäätunud ning nutt kurku kinni jäänud; tahan joosta, kuid jalad oleksid kui vastu puuplanku kinni löödud ja kangusest jõu kaotanud. 

Aeglaselt sirutab Luke oma käe välja, millega mu põsesarna silitab. Tema puudutus mu nahal kutsub veelgi enam esile värinaid mu ihus. Mu südame põksumine muutub niivõrd kiireks ja valjuks, et kõik ümberringne on täielikult summutatud. 

"Ära lihtsalt liiguta end," sõnab ta sosinal. 

Luke läheneb mulle, andes aega mul kohaneda ning mõista, mis tegelikult toimub. 

Tunnen tema sooja hingeõhku mu nahka riivamas. Tõmban sügavalt kopsud täis tema lõhnast. Ainuüksi aroom, mis temalt õhkab, on piisav, et muutuda sõltuvaks Lukeist. 

Tema pikad sõrmed kaarduvad mu kaelale, hoides mind paigal. 

Järgmine hetk jookseb tema pöidla padi üle mu huulte trajektoori, pannes mind ootamatusest võpatama. 

Mul keerab seest. Ma ei mõista, kas mul on süda paha selle pärast, et mul ongi halb olla või on see ärevus, mis mind niivõrd ebatervena tundma paneb. 

Luke kummardab lähemale. Iga sentimeetriga vajub ta allapoole, muutes mu hingeldust tugevaks ja valjuks. Pigistan silmad kinni, tundes nüüdseks tema huulterakkude riivamist minu omadel.

Minu üllatuseks ei tõuka ma teda eemale, vaid olen valmis talle vastama. Olen valmis suudlema Luke Hendersoni.

Liiga vara hõiskad, El!

"Luke!" 

Kõlav kirgas hääl toob mu täielikult maa peale tagasi. See on esimene kord, kui ma soovin Aronit mitte kuulda ega näha. 

Löön oma silmad plaksti lahti, kuid minu suurimaks üllatuseks kui ka pettumuseks on Luke minust kahe sammu jagu eemal. 

Millal ta jõudis eemale astuda? 

Ta seisab käed puusas. 

Mina ainiti hingeldan ja alles nüüd saan aru kuivõrd mu põsed õhetavad ning seda sugugi mitte kuuma lõõmava päikese tõttu. 

"Proua Fears saatis mind Elenat otsima. Ta vanemad jõudsid kohale. Ega sa teda näinud ole?"

"Siin," sõnab Luke napisõnaliselt, astudes sammu kõrvale, et mind tema varjust vabastada. 

"Oh," seisatab Aron.

Kogu minu olemus reedab meid. 

"Kas ma segasin?" küsib ta kõhklevalt. 

"Ei, sugugi mitte," kinnitab Luke kähiseval häälel.

Ometigi hoiab ta pilku kõrval, eirates silmkontakti oma parima sõbraga. Niivõrd loetav on Luke Henderson Aron Werneri jaoks. 

My brother from another mother. Kõlavad kord öeldud Lukei sõnad mu kõrvus. 

See hetk on enamgi kui piinlik, kuid Aron ei lase end sel kauem heidutada.

"Su vanglaauto saabus, El," teatab ta naljatlevalt. 

Jooksen keelega üle oma huulte, mille järel noogutan Aronile ja manan õrna naeratuse.

"Seda sa siis mõtlesidki, et saad täna rahulikult magada ja suve nautida," pöörab Luke korraga mu poole tagasi. 

Alles nüüd märkan, et ka tema põsesarnad on värvunud roosakaks. Ma ei ole ainus, kelle pulss on lakke hüpanud.

"Jah, mind kõrvaldati laagrist," vastan talle tasaselt. 

Tema sinised silmad jooksevad üle minu, kuid ta vaikib. 

"Olgu, ma pean kiirustama."

Haaran pingilt oma riided ning torman Lukeist mööda ütlemata talle midagi.

"Tšau, Aron! Oli vahva sinuga!" hüüan viimasele, lõpetades piinliku ja ebamugava situatsioon. 

Vahva on veel vähe öeldud. Oli lausa pöörane. 

Kõige tipuks on pööraseim teadmine see, et Luke Henderson oleks mind peaaegu suudelnud. Peaaegu...