Istume söögilaua taga ning nosime nuudleid, mille Luke hiina restoranist kaasa ostis. 

Emily ümber olev lauapind ja põrand on maha pudistatud nuudlitest täis justkui inimkehastuses põrsas istuks mu kõrval, kes isukalt toitu sisse vitsutab. 

Seal samas olen tänulik Lukeile, kes päästis mu pikemaajalisemast kisast, sest toidu valmimisele oleks kulunud omajagu aega ning see oleks möödunud katkematu Emily jonnimise saatel. 

Istume vaikuses. Olen oma silmad suunanud ainuüksi nuudlikarbile ega julge piiludagi poisi poole.

"Kõht täis," teatab Emily. 

"Suu ja käed on vaja ära pesta," manitsen tüdrukut ja tõukan end laua tagant eemale. 

"Istu. Ma saan," tähendab Luke. 

Põikan üllatust täis silmad poisi poole, kes on jõudnud juba püsti tõusta. 

"Tule," kutsub ta plikat endaga valamu juurde minemast. 

Kullipilgul jälgin iga tema liigutust, mil ta Emily sülle võtab, hoiab teda ühe käega kinni ja teisega keerab vee jooksma. 

Tüdruk pistab pisikesed labakäed kraani alla ning lapsele omaselt laseb veel üle nende lihtsalt voolata. 

"Kas sa suud oskad ka puhtaks teha?" küsib Luke pehmel toonil.

"Ikka," kilgatab Emily. 

Sõrmed sirged ning pingul, asetab ta käe suule ja teeb paar tõmmet üle näo. 

"Tubli," kiidab poiss tunnustavalt, keerab vee kinni ning asetab plikatirtsu põrandale. 

Luke haarab köögipinnal vedeleva rätiku, mille Emilyle ulatab.

"Nüüd multikad!" karjatab tüdruk, mis paneb mind võpatama.

"Kannata pisut. Mina ning su õde sööme ära, siis vaatame koos," sõnab Luke malbelt. 

Vahin neid kahte ega suuda uskuda ei oma silmi ega kõrvu. 

Luke ei väsi mind üllatamast. Poleks kunagi uskunud, et ta suudab niivõrd hellalt ja kannatalikult ümber käia väikese tüdrukuga, kes muud ei tee, kui suuremalt jaolt jonnib ning kisendab. 

Pealegi tean Lukei, kes ei hooli mitte kellestki ega millestki muust kui ainult endast. Ometigi praeguseks momendiks on ta suutnud kogu minu teadmise tema suhtes ümber lükata. 

Ta on ju isegi väljendanud hoolivust minu suhtes. 

Oleme nüüd ju parimad sõbrad, et mina pääseksin terve nahaga koolis, kus olelusvõitlus on tugevam kui kusagil eales kohanud oleksin. 

"Miski valesti?"

Kohkun ja löön silmad tagasi nuudlitesse.

"Kas mulle näib või miski häirib sind?" küsib poiss, kui tagasi toolile istub. 

Raputan pead ning pistan suutäie aasia köögi toitu suhu. 

"Sa oled kehv valetaja, printsess."

"Printsess? Mina olen printsess!" karjub Emily elutoast. 

"Sa oled printsesside printsess!" hüüab Luke vastu ja kihistab naerda. 

Muigan ning suvatsen siiski kiigata poisi poole. 

"Poleks kunagi uskunud, et sa lapsi sallid," sõnan irooniliselt. 

"Ma olen täis üllatusi," naerab ta. 

"No shit Shrelock," pööritan silmi. 

Moment valitseb vaikus.

"Kas sa mitte ei pidanud väljas koos poistega sööma?" küsin talt.

"Pidin, kuid mõtlesin ümber. Tahtsin oma uue sõbraga einestada," muheleb ta ning suu joonistub rahulolevaks irveks. 

Punastan ja nihelen toolil.

Kaabakas. 

"Selleks, et kõik toimiks, peab ka kõik väga tõetruuna välja nägema, El," tähendab Luke toon tõsisem. 

Tema silmad püüavad kinni minu pilgu. 

"Üle pingutama vast ei pea, sõber," nähvan.

Sõber või asi, huh? 

Luke ei hoia end enam tagasi ning lubab madalal heliseval naerul täita kogu ruumi.

"Naabritüdrukule ikka võin niisama külla tulla, või mis?" jätkab ta.

Tal on lõbus. Tal on ikka kuradima väga lõbus kogu olukorrast, mille ta ise minu jaoks tekitanud on.

Siga selline!

Peaasi, et see sõprus hoopiski mind muul moel ära ei kõrveta, sest paratamatult kipub olema nii, et tahad nii kuis parem kuid kukub välja nagu alati. 

Just seda ma kõige enam kardangi, et Luke midagi vussi ei keeraks; et tema suuremeelsus ei took tagajärgi, millele ei suuda ei mina ega tema tulla. 

"Mulle näis, et sa olid päeval veidi häiritud millestki, kui pargis trehvasime?" 

Närin alumist huult ega tea kas vastata ausalt või järjekordselt valetada. 

"Kas lisaks korvpalli mängimisele meeldib sul üleüldiselt tulega mängida? Lihtsalt tagantjärgi mõtlen, et see tegelikult on meeletult jabur mingi best friends for ever mängimine sinu ja su semudega."

"On, ma ei vaidle vastu," nõustub poiss, "aga ma selgitasin sulle ka põhjuseid, miks ma sellise jaburlusega lagedale tulin."

Noogutan ning meenutan tema öiseid sõnu. 

"Ma ei taha, et kool su üle naerab; ma ei taha, et mu eks koos oma Minionidega terroriseerib sind; ma ei taha, et sa oled nii füüsilise kui vaimse vägivalla ohver; ma ei taha, et sinu eks sind ahistab, kui sa ise temaga ei taha pistmist teha."

"El, su eks kutt ei jäta sind rahule. Ma olen juba näinud kui jõuliselt ta end sulle peale surub ning ta ei jäta enne, kui sa murdud ja see tähendab seda, et sa loobud oma põhimõtetest, sa lased oma isiksusel muutuda, kui murdud, see tähendab, et Elena Meyerit sellisel kujul enam ei eksisteeri, sest tema poolne vaimne vägivald teeb su katki ning sa pead lihtsamaks lihtsalt alluda."

"Saad sa ise aru, et sa oled mitmelt poolt ümber piiratud?"

"Ühelt poolt Tyler."

"Teiselt poolt April ja tema Minionid."

"Kolmandaks kogu neetud Lõuna- Eugene Keskkool, kes meelsasti jagab sind alavääristavaid videosid sotsiaalmeedias; kes naeravad su üle, kui sa neist möödud; kes sosistavad ja ehk lasevad ka liikvele kuulujutte, mis pole kaugeltki tõde."

El, ma ei taha järjekordset ohvrit, kes saab endale eluaegse trauma ega suudaks normaalselt elada ainuüksi, et see on Aprili põhjustatud, kes mind enda omandiks peab. Ma pole. Ja ma mitte kunagi ei tahtnud oma käitumisega tekitada deja vu- d ehk leida uut ohvrit Aprilile kui ka koolile üldiselt."

"Aga siis sõbrad, eks!" lahvatan äkitselt, mis on ootamatu ka Lukeile.

Mille kuradi pärast ma pidin seda nii dramaatiliselt tegema? Kokkulepe ongi ju, et oleme ajutiselt sõbrad... 

Ainult sõbrad! Tuletan endale meelde. 

Ta vaatab mind veidi jahmunult mu ootamatu kriiskamisele, söögipulgad huulte vahele kinni jäädes. 

"Mhm," mõmiseb ta.

Poiss tõmbab pulgad suust, mälub suutäie ära, neelab alla ja kinnitab: "Sõbrad ja ainult sõbrad."

"Kas te juba tulete lõpuks multikaid vaatama!" kargab kööki ärritunud, kärsitu ja jonnakas Emily. 

"Juba tulen," tõukab Luke end laua tagant püsti ning naeratab põgusalt kui minust möödub. 

-----

Veerand tundi hiljem olen lõpetanud söömise ning ka kogu läbu meie järel ära koristanud. 

Liitun diivanil juba sisse seadnud Emily ja Lukeiga, kes Rapunzeli Disney multikat vaatavad. 

"Parim valik üldse," pööritan silmi.

"Siin ei olnud mingit demokraatiat vaid väga autoritaarne juhtimine," naerab Luke. 

Mu suunurgad tahtmatult kaarduvad. 

"Mis on siis sinu eelistus?" küsin talt, kui olen end diivani keskel ära sättinud. 

"Hmm, ilmselt ikka kõik sellised seiklus- ja õudusfilmid," sõnab ta mõtlikult. 

"Ei mingit draamat ega komöödiat?" tähendan torkivalt. 

"Draamat jagub ka igapäevasest elust ning komöödiale tavaliselt järgneb klamüüdia," naerab Luke. 

"Mis on klamüüdia?" uurib Emily. 

Filigraanne. Kui muidu multika vaatamiselt ei ole võimalik ka orkaanil plikatirtsu tähelepanu mujale koondada, siis sõnale "klamüüdia" reageerib ta kohe.

Pisut ärevalt vaatan poissi, kes meeleheitlikult naeru kinni hoiab. 

Mõistes, et tema ei kavatse olukorda siluda, lausun: "Emily, klamüüdia on üks väga paha haigus."

"Millest see tuleb?" tulistab tüdruk koheselt. 

 "Pahadest bakteritest," vastan.

"Kuidas need pahad bakterid haigust tekitavad?" jätkab Emily sihikindlalt minu painamist. 

"Vaata, Emily. Kas sa mäletad, kui sa üks kord kogemata endale pinnu näppu said ega rääkinud sellest kohe emmele?" 

"Mhm," noogutab tüdruk.

"Mis paari päeva jooksul sai? Mäletad?" küsin talt. 

Tüdruku helesinised silmad vaatavad mõtlikult mind ning ninajuurel süvenevad märkamatud kortsukesed muudavad ingelliku näo koomiliselt lustakaks. 

"Pinnu koht läks punaseks, tekkis õrn paistetus ja kerge mädakest. Ehk sellel pinnul olid bakterid peal," selgitan talle.

Tirtsu nägu tõmbub veelgi enam mõtlikuks ning ma juba aiman, et tema geniaalne aju protsessib järgmist küsimust mulle.

Enne, kui ta jõuab midagi esitada, sekkun: "Võõrkehad, mis mingil moel satuvad naha alla või inimese sisse, võivad tekitada erinevaid haigusi."

Tüdruk vaikib ning rõõmustan, et nüüd on ta oma huvivajaduse rahuldanud. 

"Kas ma võin klamüüdia ka pinnult saada?" jätkab ta.

Liiga vara hõiskasid, El. 

Raske ohe vabaneb mu kurgust.

"Luke, äkki tahaksid sina hoopiski nüüd bioloogia tunni üle võtta?" pööran pead tema poole. 

Märkan poisi näol jätkuvalt plaasterdunud muiet. 

"Võimalik," itsitab poiss.

Ta libistab keelega üle huulte ning tähendab: "Emily, klamüüdiat ilmselt sa päris selliselt pinnult ei saa. Selleks peab olema teistsugune pind, mis naha alla poeb." 

Mu silmad lähevad pärani ning klomp jääb kurku kinni. Ma tahan sellele poisile vastu vahtimist virutada.

Põrnitsen teda kullipilgul, mis Lukeile veelgi enam lusti pakub.

"Luke," sisistan. 

Ta ei hoia end enam tagasi ning purskab kogu hingest üle terve toa naerma. 

"Tead, Emily! Ma panen kohe multika kinni ja lõpetan selle filmiõhtu siin ära!" kargan vihaselt püsti, mis lõpuks Lukei vaigistab kuid samas paneb plikatirtsul lõua värisema. 

"Ära hakka ainult nutma," anun hoiatavalt tüdrukut, kes samal hetkel täidab ruumi lakkamatu nutuga. 

"Palju õnne. Naer oli oluliselt etem kui nutt," sõnab Luke sapiselt. 

Poiss tõukab end diivanilt püsti, kõrgudes minu ja Emily kohal. 

"Oli omanäoline kogemus teiega einestada, aga ma pean nüüd minema, kuna homme on varajane väljasõit olulisele mängule," teatab ta läbi tüdruku nutu. 

Milline härrasmees. 

Tema algatusel on olukord nii kaugele läinud, et Emily nutab nüüd. Ja kuis on vaja võtta vastutust, tõmbab staarpoiss uttu.

Tüüpiline mees. 

"Esmaspäeval ootan sind autos," teatab ta, pilk sügav ning tõsine. 

"Autos?" vahin teda ja kõhust käib mul kummaline õõnsus läbi. 

Luke ohkab tülpinult: "Juba unustasid? Oleme sõbrad. Lisaks veel naabrid. Seega on ju täitsa põhjendatud, et koos kooli sõidame. Või mis?" pilgutab poiss silma ning paljastab hetkeks silmipimestavalt valged hambad. 

"Ohh," toon kuuldavale ebamäärase ohke ja soojus tõuseb mu põskedesse. 

"Sa oled ikka uskumatu," vangutab Luke pead.

Surun huuled prunti ning pressides veeretan sõnad üle nende: "Ega ma pole selline nagu teised tüdrukud, kes meeleheitlikult iga hinna eest püüavad end sulle kaela riputada."

Poisi suunurk murdosa sekundiks tuksatab, intensiivsus pilgus süveneb, muutes kauni meresinise silmatooni tumedaks kui tormine tume taevas, ja tähendab tõsiselt: "Ma tean, et sa pole nagu teised. Ehk see on ka põhjus, miks olen, kui rüütel, valmis sind pasast välja aitama."

Mu suu vajub praokile. 

"Rüütel?" küsin sarkastiliselt.

"Ei küündi temani?" küsib viimane tögavalt. 

"Kaugeltki mitte," kinnitan võidukalt.