Vaikime mõlemad, kui ma lõpetan põhjalikku ülevaatusega, mis minu ja Tyleri suhte lõpetas. 

Kõik need pool aastat pole ma lubanud endal minna tagasi sellesse öösse. Täpsemalt fragmentidena olen seda meenutanud, kuid mitte kordagi ei lubanud ma kõike algusest peale enda peas läbi mängida, kuna kartsin, et kogu valu hulbib samavõrd tugevalt pinnale tagasi nagu see tol ööl nii mu hinges kui ihul kõrvetas. 

Ja mul on õigus. Vähe sellest, et Tyleri ootamatu välja ilmumine rebis kõik haavad lahti, rebib tolle öö meenutamine kõik veelgi valusamalt katki. Tunnen rinnus pitsitust, õõnsust kõhus, kuid ei mingit kipitust silmis. Üllatuslikult ei puhke ma nutma kuigi selle meenutamine on tohutu eneseületamine. 

Närin põske ning pingsalt silmitsen lõket, mis aegamisi vaibub ja alles jäävad hõõguvad söed. Just sellised on minu tunded Tyleri suhtes. Kord tugevalt põlenud leek aegamisi aina vaibub ning loodan, et peagi täielikult kustub. 

"Mul on kahju," sõnab Luke pärast pikalt kestvat vaikust. 

"Vähemalt on kõik läbi."

"Tahaksin ka ise uskuda," paotan ja kiikan üle pika aja Lukei poole, kelle jälgiva pilgu koheselt kinni püüan.

"Mida sa silmas pead? Kas ta on midagi teinud sulle?" 

Raputan pead.

"Ei."

"Milles siis asi?"

Nüüd närin huuli. 

Ma ei tea isegi milles on asi. Lihtsalt ma ei ole kindel, et ma ei murdu arvestades, et ikka veel see tilluke hõõgumine Tyleri vastu mu sees on alles. 

"Ära ainult ütle, et sul on ikka veel tunded tema vastu," tähendab Luke manitsevalt.

Mu põsed löövad tema sõnadele lõkendama. Mul on piinlik tunnistada, et tegelikult ei ole ma ikka veel petturist ja reeturist ekskutist üle saanud. 

"Pisut," tunnistan.

Luke vahib mind silmad avali ning suu praokil. Tema üllatunud reaktsioon on samavõrd ootamatu nagu minu julgus valjult üles tunnistada enda tundeid.

Mina vaikin. Luke vaikib. 

Silmame teineteist, mis aina painavamalt ebamugavaks muutub. 

"Tead mida," teatab ta ootamatult. 

Poiss jätab pausi, kui siis hoopiski küsib: "El, ütle ausalt. Kas sa tahad temaga koos olla või mitte?"

Miks Luke seda küsib? Mille kuradi pärast läheb talle korda kellega ma koos olla tahan?

Kuigi vastus tema küsimusele on mul kohe olemas, jätan teda hoopiski seda ootama enne, kui sõnad üle huulte veeretan.

"Ei, Luke. Ma ei taha Tyleriga koos olla ega üldse, et ta minu lähedale tuleks. Ta näitas mulle milline ta päriselt on. Mul ei ole usaldust tema vastu, kuid just see on minu jaoks suhte alusvundamente, millele kõik muu üles ehitada. Ma kardan teadmatust ning just seda on suutnud Tyler minus külvata. Olen teadmatuses, mida ta võib järgmine hetk korraldada; milline deemon vallanduda temast. Ta ei ole enam too Tyler, kellesse ma kunagi armusin."

Luke noogutab mõtlikult. Tema ninajuurel on siginenud kortsukesed ning kulmud vajuvad aina enam teineteisele lähemale.

"Mida sa mõtled?" küsin talt, nähes liigagi tõsiseks tõmbunud ilmet. 

"Luke?" kordan, mõistes, et ta ei kuulnud mind.

"Mida sa mõtled?"

Tema pilk hüppab tagasi minule, mis vahepeal jõudis pimedat kaugust silmata. 

"Ei midagi. Loodetavasti minu ja poiste meeldiv seltskond suudab piisavalt su mõtteid eemale peletada," muigab ta.

Naeratan tema sõnadele.

"Teie seltskond on üleootuste halbade mõtete peletaja."

Kuigi pärast tänast pikka vestlusõhtut Lukeiga tunnen, et võiksin lõputult temaga siin istuda ja vestelda, valutan südant Emily pärast. 

Nautisin iga viimset veedetud sekundit temaga. Peab tunnistama, et Luke on üleootuste mõnus seltsiline, kellega rääkida, mida ma varem ei teadnud. Nüüd ma tean, et Lukeil on oma lugu, mille tõttu osati on ta täna selline nagu on. Kuid ma tean ka, et paha poisi kuvandi taga on varjus tegelikult väga hea ning südamlik poiss.

"On hilja ning ma pole vahepeal üldse Emilyt kontrollimas käinud," sõnan ja tõusen tugitoolist püsti.

Luke noogutab. 

"Head ööd, Luke," sosistan, kartes, et keegi kuuleb mind. 

Seal samas meie pilgud jätkuvalt on teineteisega aheldatud. 

"Head ööd, printsess," vastab Luke hääles kerge kärin. 

-----

Mu süda trummeldab pööraselt, kui ukse enda järel sulgen ja lukustan. Kuidas ma ei märganud enda keha ülemäärast reageerimist seal Lukei tagahoovis istudes?

Mis see nüüd siis kõik oli ka, El?

Ohkan kergendatult ning otsejoones suundun teisele korrusele Emily tuppa. Õnneks väike tirts magab sügavalt ja omakorda hingan kergendatult.

Astun oma tuppa ning suvatsen heita pilgu telefonile, mis näitab kolm hommikul. Kaks ja pool tundi koos Lukeiga olid kui linnulennul möödunud ilma, et oleks märganudki.

Alles jäänud unetunnid mööduvad mul enda toa lae vahtimisega. Ikka veel mööda sooni sööstev adrenaliin ei lase mul uinuda. Mind valdab hirm kuid ühtlasi ootusärevus, millisena esmaspäevane koolipäev kujuneb, kui mina Lukeiga ühes autos kooli ette jõuan. 

Peamiselt siiski loodan, et kiusamine, mis on niivõrd kiireid tuure üles võtnud ning masse endaga kaasa haaranud, tõesti lõppeb. Lisaks saan lahti Tyleri nimelisest peavalust, kes ei lase mul ei istuda ega astuda. 

Just siis, kui tunnen, et mu silmad hakkavad kinni vajuma, kuulen mööda põrandat väikeseid kiireid samme. Olen poolenisti unes kuid samas ärkvel. 

Järgmine hetk tunnen sahistamist mu teki kallal, madratsi vajumist ning seltsilise lisandumist mu voodisse. 

"Emily, kas sa pissil käisid?" küsin talt uniselt jätkuvalt hoides silmi kinni.

"Ei, tahan koos sinuga," sõnab tüdruk. 

"Ma veel magaks natukene. Mine palun üksi," selgitan talle. 

"Ei," punnib plika vastu.

Aeglaselt löön silmad lahti aknast paistev valgus valusalt riivates neid. 

Vaevaliselt viskan teki pealt ja puksin tüdruku voodist välja, mille järel ise jalad üle serva tõstan ning end jalule ajan. Tean, et enam lootust uinakuks mul ei ole. 

-----

Lõunast otsustan Emilyga veidi jalutama minna, et plikatirtsu väsitada. 

Tüdruk läheb eriti pöördesse kui mainin mänguväljakut, mis ta totaalselt kärsituks teeb. Kiiruga vahetan Emilyl seljas olnud kleidi mugavamate retuuside ja särgikese vastu.

Laupäeva pärast lõuna on  tavatult rahvarohke meie tänaval: kes niidab muru, istutab põõsaid, kastab lilli, jalutab koeraga, spordib või niisama naabrinaised omavahel kokku saanud ning üle aia juttu puhuvad. 

Jõuame kodust vähem kui poole kilomeetri kaugusel asuva pargini, kus esimesena tervitab meid korvpalli väljak ja seal liigagi tuttavad poisid palli mängimas. 

Tavatult tunnen tugevamat närvilisust, kui mu silm neid kinni püüab. 

Nüüdsest minu sõbrad. Irvitan iseenda üle. 

Seisatan ning imetlevalt jälgin kiirust, sujuvust, osavat manööverdamist vastastest ja tehnilisi võtteid, millega Luke oma seltsikaaslaste foonil särab ning lookleva kergusega ära tee. 

Ta ei pälvinud asjatult kohalikku noorsportlase stipendiumi ja sponsorluse.  

Pealegi tõmbab ta tähelepanu oma pikkuse ning meheliku väljanägemisega. Pean jätkuvalt tunnistama, et ta tõesti näeb kuradima pilkupüüdev välja. 

Starboy. 

"Elena!" 

Fuck.

Kohmakalt astun paar sammu edasi, tirides Emilyt enda järel, kes kui tuulelohe järgi lendab. 

"Elena!" kordub.

"Luke!" manan näole võltsi naeratuse justkui alles nüüd märkaksin teda. 

Poiss sörgib minu poole samal ajal, kui teised on seiskanud mängu ja meie poole vaatavad. 

"Mis toimub?" seisatab ta minu ette. 

Higist nõretav poiss tõmbab randmega üle lauba, pühkides ära piisad, mis vägisi silma tungida tahavad. 

Samal ajal tõmbab Emily oma käe minu peopesast vabaks.

"Emily, oota mind!" manitsen teda. 

Tüdruk vaatab mossis ilmel alt üles. 

"Midagi. Mängime. Lähen Emilyga mänguväljakule," ohkan.

"Kohe nii raske ohe?" naerab poiss.

"Mhm," ümisen. 

"Tuled ka meiega sööma?" kostub Aroni hääl Lukei selja taga.

Millal ta meieni jõudis?

Peagi märkan Stephenit ja Williamit järgi venimas. 

"Ei, jätan vahele. Lubasin Emilyle, et veedan temaga aega mänguväljakul," sõnan vabandavalt. 

"Pole hullu. Järgmine kord," lisab Luke leebel häälel. 

Ta on niivõrd tavatult malbe, et hetkeks jään mõtlema, kas minu ees seisab ikka too Luke Henderson, see naabermaja mängur, keda poole aasta jooksul oma toa aknast jälginud olen. 

Aknast vaadatav Luke näis alati arrogantne, ennasttäis idioot; staar, iidol, tuhandete tüdrukute märg unenägu. Ka mina ei olnud just kõige paremini tema poolt koheldud, kui meenutan neid laagris veedetud päevi. Poiss, kes üritas mind igal sammul provotseerida, kombata mu piire ning lihtsalt lustida kui leluga. Ometigi ootamatult ja märkamatult see kuidagi muutus.

Pärast öist pihitooli tean, et tegelikult on sellel poisil oluliselt sügavam sisu ja ta suudab olla üpriski leebe ning sõbralik, mille osaliseks tõenäoliselt väga vähesed saavad. 

Ja nii ta on. Vahel elus asjad muutuvad nii, et me ise ka ei mõista millal, miks ja kuidas need muutuvad. See lihtsalt juhtub.

Nüüd ma siis seisan siin kamba staarpoiste ees, kes on teadmata ajaks minu sõbrad ning turvamehed.

"Hakkame minema," sikutab kärsitu plikatirts mind käest. 

"Kohe, Emily," sõnan ja vaevu säilitan tasakaalu tüdruku jõulisele tõmbamisele.

"Poisid, ma pean minema. Suhtleme hiljem," tähendan neile ning luban Emilyl end kaasa kiskuda. 

-----

Emily tormab vabale kiigule, võtab koha sisse ja väikeste jalgadega püüab meeleheitlikult hoogu tõugata.

"Elly, aita mind!" hüüab ta rahutult. 

Puiklen atraktsioonidest mööda, mille vahelt väikesed mudilased kargavad ning ennast unustavalt jooksevad. Pean jälgima, et keegi mind pikali või lausa vigaseks jookseks. Kogu mänguväljakut täitev laste kisa, kilked, naer kui ka segunev nutt täidab kõrvu tekitades totaalse kaose peas. 

Seisatan tüdruku selja taha ning lükkan talle hoo sisse, mis otsejoones vabastab Emily suust esimesed rõõmukilked ja naeru, mis omakorda kontrollimatult kaarutab minu suunurgad üles. 

Momendiks luban endal mälestustes kümme aastat tagasi minna, mis uhub mõnusa nostalgia ja igatsuse peale muretust ajast, mil ei olnud midagi muud tähtsamat kui piiramatu multikate vaatamine, magusa söömine ning lõunauinakutest ära nihverdamine. See on aeg, mis ei kordu kunagi. Lapsepõlv.

Sellel noodil luban endal natukene vallatum olla ja löön aktiivsemalt kaasa, turnides Emilyga atraktsioonidel, mis minu suuruses lapsi kannatab. 

Veedame Emilyga mänguplatsil praktiliselt kogu päeva ning ainsaks piitsaks, mis meid koju ajab, on tumedaks tõmbunud taevas pea kohal ja sealt alla langevad üksikud vihmapiisad. 

Kell on nüüdseks juba kohe pool kuus õhtul. Ei mina ega plikatirts pole suures lustihoos märganudki vahepeal vajadust einestada ning nüüd seisan köögis avatud külmkapi ees ja mõtlen, mida meile kiirelt õhtusöögiks valmistada. 

Väljas on vahepeal sadu tugevnenud ning halastamatult mööda aknaplekki pladistab. 

"Tahan süüa!" undab tüdruk mu kõrval ja on väljas möllava ilmaga ühes rahutu. 

"Kooo- heeee, Emily," pööritan silmi, "kannatust!"

"Tahan kohe!" 

"Emily, ma hakkan kohe süüa tegema. Kannatust!" manitsen teda. 

Väsinud ja näljane Emily on kui tüütu jonnakas porikärbes, kes ei jäta hetkekski plärinat. 

"Süüa!" kisab ta.

"Emily!" karjatan pahaselt ning samal ajal kostub koputus välisuksele. 

Tüdruk nuuksub ja ähvardab iga hetk nutma puhkeda. Tema pisike lõug väriseb ning alumine huul on rahulolematusest prunti tõmbunud. 

Sulgen külmkapi ja vaevu astun kaks sammu Emilyst mööda, kui ta nutma puhkeb. 

Ohkan raskelt.

Kes kurat nii valel ajal küll ukse taga on. 

Enne, kui jõuan ust avada, kõlab veel koputus. 

Kui hetk tagasi kõhklesin, kas rahustada tüdrukut või avada ust, siis teine koputus tegi otsuse enda eest ära. 

"Tulen!" hüüan.

Sirutan eemalt käe välja, haaran lingi ja avan ukse. Koheselt kohtuvad mu silmad sinise taevaga, mis minuga liigagi lähedalt kohtuvad. 

"Sööme?" küsib Luke ning kergitab käes hoitavat kotti.