Mõnusat pühapäeva õhtu jätku, Sõbrad!

Olin andnud lootust, et sel nädalal saate veel ühte osa antud raamatust lugeda. And here it is!

Mõnusat ja nauditavat lugemist! Ja ikka ära unustage, voteida, kommenteerida ning kes veel ei followi mind, siis ka seda ;) 

-----

Iga päev, saabudes kooli, valitseb mind hirm teadmatuse ees. Ma ei oska midagi oodata ega tea, kuidas ennast kaitsta juhul, kui olukord peaks totaalselt kontrolli alt väljuma ning kõik mind kiusama hakkavad. 

Miks nad peaksid? Rumal. 

Õnneks iga päevaga hoopiski suudan end aina vabamaks lasta, kuna peale üksikute pilkude või nurgas naeru kihistavate tüdrukute, on minu olukord stabiilne ja võrreldes varasemaga oluliste muutusteta. 

Pealegi terve nädala jooksul on meil jätkunud mina- sind- ei- tunne mäng Lukeiga. Juhuslikult koridori peal trehvates ta lihtsalt eirab mind. Ta ei tee ühtki žesti minu tervitamiseks rääkimata häälekast teretamisest. 

Seega säärane jäine külmus Lukei poolt minu suhtes pigem mängib mulle kasuks. Peagi lõppevad need kõlakad, et tahan Lukei endale saada; et mina ajasin teda Aprilist lahku. Kõik mõistavad, et olen tühi koht Lukei jaoks. 

Kõnnin tüdrukute riietusruumi, et vahetada riided kehaliseks kasvatuseks. Vaevu sisenen ruumi, kui familiaarne Aprili hääl mind peatab. 

Esimene päev, alates õppeaasta algusest, kui teda koolis kohtan. 

Tüdruk on vahepeal süsimustad pikad kiharad blondiks üle võõpanud. 

"No terekest," sõnab ta, seistes keset riietusruumi liibuvates spordipükstes- ja rinnahoidjas, käed rinnal aheliti ning põrnitseb mind pilgul, mis põletaks pool linna maha. 

Just siis, kui arvasin, et saan muretult koolis käia, peab ikka saatus kaikaid kodaratesse loopima, eriti reedesel päeval. 

Manan näole naeratuse.

"Tere sullegi."

Astun vaba kapi juurde, mille ust avan, kui toore jõuga see pauguga kinni lüüakse. 

Nii endast väljas agressiivset Aprili ei ole ma veel varem näinud. 

"Räägime," sõnab ta nipsakalt ning tõukab mind eemale. 

Suudan vaevu säilitada tasakaalu. 

Riietusruumis olev sumin ning sahin vaibub. Järjest koondavad tüdrukud oma tähelepanu meile. Alles nüüd märkan Aprili selja taga toda samust STARSi blondi tüdrukut, kes esmaspäeval minu suunas suud paotas. Ometigi lähevad mu silmad enam avali, kui märkan tema kõrval seisvat Lilyt. 

"Sa oled ikka mind totaalseks idioodiks pidanud," pritsib April vihaselt. 

"Ära sa isegi mitte looda, et Luke üldse kunagi sinu poole vaatab," jätkab ta, tehes aeglaseid samme mulle lähemale. 

Instinktiivselt taganen, et tüdruk piisavalt kaugele minust jääks. Paraku peagi kohtun jaheda kiviseinaga. Tugevalt surun selja vastu seda, külmavärinad läbides kogu mu keha. 

"Mida sa talla ütlesid? Mida kuradit sa nõidusid, et ta mu maha jättis!" kriiskab April vihaselt. 

Vahin teda kullipilgul ja tunnen, et mu keel oleks kui alla neelatud. Värisen üle kogu kere ning sugugi mitte külmast kiviseinast vaid hirmust ja teadmatusest, mis Aprili täisulikus peakeses parasjagu mõlkuda võib. 

"Ma... ma..." kokutan.

"Mida sa, lits selline! Ära isegi ürita mulle selgeks teha, et Lily oli narkojoobes ning nägi luulusid, kui ta poolpalja sinu ja Lukeile peale sattus!"

Kõik seinad kajavad. Kõik tüdrukud ümberringi on kangestunud ega julge hingatagi. 

Lily irvitab muhedalt Aprili selja taga ja jõllitab mind tülgastavalt. 

"Mul on lisaks Lilyle veel üks väga kindel allikas, kes selgelt nägi Lukei tol õhtul sinu majakesse sisenemas ning lahkumas alles siis, kui Lily sinna läks!" uriseb ta. 

"Mis sul enda õigustuseks öelda on, hoor selline, ahh?!" jätkab tüdruk kaotades täielikult kontrolli enda üle. 

Juba järgmine hetk, suutmata kohe mõista ja reageerida, tunnen tugevat kipitust enda põsel. 

Jõulisest löögist põikab mu pea kõrvale. Mu pilk peatub hallides silmades, mis hirmunult ning kaastundlikult mind vaatavad. Teresa.

Kuulen Aprili rasket hingamist, mis kestab vaid sekundeid, kuid mulle tundub igavikuna.

"Silver, Teresa! Minekut," kamandab ta ja kui tuul sööstab ruumist välja.

Jätkuvalt hoian pead liikumatult külje peal.  

Silmanurgast näen Lilyt mulle lähemale astumas. 

"Kirss tordile ka ikka," naerab ta kurgu põhjast. 

Kostuvad ootamatud ahastunud ohked, mille järel tunnen oma juukseid märgumas. Vedelik voolab mööda neid alla, puutudes kokku näonahaga. 

Lisaks teeb mu põsk põrguvalu. 

"Ma vist ei maininud sulle, et sa ikka totaalselt ajad mind marru! Näitad, et selline süütu, pehme ja karvane, kuid tegelikult oled kaval kui rebane, Fiona," uriseb Lily läbi hammaste ning naerab.

Ma ei vaata kordagi tema poole, vaid jätkuvalt hoian pead külje peal nii, kuidas see Aprili tugevale kõrvakiilule kõrvale hüppas. 

"Spektaakel läbi," teatab Lily teatraalselt ning pöörab otsa ringi lahkumiseks. 

Lily on siiski suutnud Aprili ümber enda sõrme keerata. Ta on tõusnud hierarhia redelil ja täidab nüüd kõige räpasemat tööd eesmärgil kuuluda April Woodi lähiringi. 

Seisan kivistunult paigal. Isegi hirm on mind maha jätnud, jättes hinge meeletu lootusetuse- ja valutunde, mis nii tugevalt rinnus pitsitab. 

Kangelaslikult hoian tagasi nuttu, surun huuled kokku ja närin neid. Ootan, et jääksin üksi. Pealegi kell helises kaks minutit tagasi tundi sisse. 

Kohe, kui veendun, et viibin ruumis üksi, nõrknevad mu jalad ning vajuvad kronksu. Libistan seljaga mööda seina, vali nutt vabanedes mu kurgust. Pühin käega näolt vedelikku, kui mind tabab järgmine ehmatus. 

Mu käsi on erksasse rohelisse tooni värvunud. 

Et siis Fiona. 

Lahvatan veelgi rohkem nutma nii, et hing tahab kurku kinni jääda. 

Säärast alandust, ebainimlikkust ja kurjust ei ole ma veel enda elus kohanud. Liiga karm, et olla tõsi. Ometigi on see tõsi. 

"Kes kurat nii..." 

Ehmatan häälele, mis ruumi täidab. 

Korraks viskan silmad üles, kuid kohe langetan soovimata, et mind nähtaks. 

Kurat, Aron.

Mu nutt on nii vali, et oli kuulda lausa koridori peale. 

"El?" küsib ta üllatunult, soovides veenduda, kas näeb ikka õigesti.

"Aron, mine ära," nuuksun. 

"Mida kuradit," sõnab ta murelikult ning kükitab minu ette. 

"Kes sinuga sedasi tegi?" tema hääl on täitunud uskumatuse kui jahmatusega. 

"Aron," anun, "palun jäta mind ning lihtsalt mine, kuhu olid minemas. Eira nagu kogu nädala oma liidriga teinud oled."

"El, sa oled ikka täitsa idioot," tähendab ta pahaselt. 

"Kas sa tõesti arvad, et ma su sellisena siia jätan." 

Tema sõnad ei kõla isegi küsimusena kui fakti ette panemisena.  

Katan kätega oma nägu, kuid Aron haarab ühest randmest ja sõnab: "Vaata mulle otsa."

Eiran tema palvet, kui ta juba oluliselt rangemalt sõnab: "El, vaata mulle otsa!"

Eemaldan käe enda näolt ning aeglaselt tõstan pilgu üles, kohtudes Aroni sinakashallidega, mis mind kaastundlikult uudistavad.

"Kes see värdjas sinuga sedasi tegi?" küsib ta urisevalt. 

"Vahet pole," paotan hääl nõrk ja kõlatu. 

"Kas sa saaksid mu koju viia?" küsin.

Aron noogutab. 

"Lähme," tõuseb ta püsti ning sirutab käe välja, mille meeleldi vastu võtan.

Kägarast olemisest on mu jalad jõudnud vahepeal märkamatult liiga kangeks ning tundetuks muutuda. Pean toetama seinale, et need juhuslikult alt ära ei kaoks ning tavapärase tundlikkuse tagasi saavad. 

"Võta enda asjad. Tulen kohe tagasi," sõnab ta ja kaob momendiks tüdrukute riietusruumist. 

Kahman enda koti, mille olin, kohtumisest Apriliga, vahepeal põrandale pillanud ning ootan Aronit, kes astub sisse sõrmede vahel pusa, mille mulle ulatab. 

"Pane selga ning tõmba kapuuts pähe, et vähem tähelepanu endale tõmmata."

Silman imetlusega tema suuremeelsust. Naljamehe fassaadi taga on peidus väga siiras ja abivalmis noormees, keda ta eriti ei ilmuta. 

"Aitäh," tänan teda üksikud nuuksed ikka veel segades mu korrapärast kõne. 

-----

Kogu tee koju vaikime. Toetan põske vastu jahedat autoklaasi, mis oluliselt leevendab kipitust nahal. 

"Oled kindel, et kõik korras?" küsib Aron, kui peatub mu maja ees.

"Jah, kõik korras. Õnneks on nädalavahetus nii, et pole kõige hullem," kinnitan talle. 

"Loodan," sõnab ta ja lisab, "pusa võid endale jätta." 

"Aitäh, Aron," tänan teda veel enne, kui käe lingini sirutan. 

"Sinu heaks alati, El. Sa oled hea inimene," tõdeb Aron ja naeratab malbelt, millele on võimatu mitte vastata.

"Tõesti?" kergitan pead, et tema poole vaadata. 

"Sa oled tore tüdruk," kinnitab ta.

Vaikin. 

Avan autoukse, ronin masinast välja, löön ukse kinni ja longin, seljakott käes ja pea longu lastud, kodu poole.

Sirgjooneliselt tuiskan duši alla, kus ma pea tund aega hõõrun briljantrohelist näolt maha. Paraku siiski teatud kuma veel jääb ja mõtlen, mida vanematele õhtul öelda, kui nad küsivad. 

Kooli esimene nädal on seljatatud. Kui esialgu näis palju lubav, siis tänase sündmuse valguses ei ole ma sugugi selles kindel, et tegemist on ühekordse Aprili vihaga. Pean end valmistama hullemaks, sest ma tunnen, et see ei ole kaugeltki kõik. Tegemist on vaid algusega. 

Sama päeva õhtul külastavad mind Amy ja Matt, kes vahejuhtumist kooli pealt kuulevad. Annan neile põhjaliku ülevaate, klatšime Aprili, Lily kui STARSi üldiselt, mis mu enesetunnet oluliselt parandab. Tean, et ma ei ole üksi. 

Naudin saabunud nädalavahetust täiel rinnal, lubades endal kõik kaks päeva vedeleda voodis, vahtida katkematult Netflixi, süüa piiramatus koguses jäätist, mis on ainus stressimaandur minu jaoks, ega lase ligi painavaid mõtteid peagi algavast kooli nädalast. 

Suurimaks õnnistuseks sõidavad vanemad vanavanemate juurde maale ja võtavad kaasa väikese Emily, mille tõttu reedel ei pane nad kiirustamise foonil sugugi tähele mu plekilist nägu. 

Suurepärane! Mul on kaks päeva aega, et see täielikult maha nühkida. 

Laupäev vastu pühapäeva ärkan üles tänavalt kostuvale valjule rääkimisele ja naerule. Ajan end voodist püsti ning longin akna juurde. 

Traditsiooniliselt kell kaks öösel on kogunenud seltskond noori autodega Lukei maja juurde, et pisut juttu puhuda ja põrgatada korvpalli. 

Vihaselt prõmmin akna kinni, mis toob hetkelise vaikuse. Kiikan välja ning näen päid, mis on suunatud minu toa poole. 

"Kurat," torisen. 

Kiiruga tõmban kardina ette ja liigun tagasi voodi poole. 

Jõudmata aseni, kõlab kolksatus vastu klaasi, mis mind võpatama paneb.  

Kanna pealt pööran ümber ning lükkan ette tõmmatud kardinad eest. Otse minu maja ees seisab Aron, kes viipab akent lahti teha. 

"Head ööd sullegi, Aron," sõnan sarkastiliselt, öine tuul virutades otse mulle näkku, kui olen akna avanud. 

"Hei, El! Tule korra välja," tähendab poiss taaskord viibates käega. 

"Milleks?" laiutan nõutult käsi.

"Korraks," anub ta. 

Pööritan silmi, mille järel sügavalt haigutan.

"Kohe."

Löön akna tagasi kinni, vajutan öökapil lambi põlema ning avan riidekapi ukse. 

Tõmban jalga dressipüksid ning pusa. Siiski suvatsen sassis haraka pesa lahti kammida ja alles seejärel välja liikuda. 

Aron ootab kannatlikult maja ees ning temaga on liitunud William. Luke jätkab ma- ei- tea- eg- tunne- sind mängu. 

"Mis toimub?" uurin talt, sulgedes välisust enda järel. 

"Kuidas sul on?" küsib ta. 

"Kuule jaa!" hüüatab William, "Aron rääkis, mis sinuga juhtus. Päris karm. Kes seda üldse tegi?"

"On sel vahet?"

"Ikka on," sõnab Aron. 

"Nii?" kergitan kulmi.

"Meie sõpradega ei käituta niiviisi. Tead, meil on põhimõte: kõik ühe ja üks kõigi eest," tähendab Aron. 

"Just," noogutab William.

Vahin neid tühja pilguga ning purskan naerma.

Pean tunnistama, et olen üpriski meelitatud kuuldud sõnadest, kuid on parem, kui nad seda ei teaks. 

"Mis ajast mina teie sõber olen? Mina küll ei mäleta, mis hetkest mina teie sõbraks hakkasin Orjastamist mäletan kuid mitte sõprust," nähvan. 

"Pealegi olete terve nädal mind eiranud; kui tühjast kohast mööda kõndinud."

Mis sul kuradi päralt viga on, El?

"El," paotab Aron kahetsevalt. 

"Mis on põhjus, et te pole suvatsenud isegi teretada mind? Mis on põhjus, et esmaspäeval, kui juhtumisi sööklas kukkusin, tuimalt istusite enda kohtadel ja hirnusite mu üle?"

Neil pole midagi öelda. Poisid seisavad kui nahutatud ega paota piuksugi.

Vangutan pead justkui oleks kõik selgeks saanud, kuid seal samas ei ole mitte miski selge.

Jätkuvalt on mul ainult üks selgitus olukorrale: nad, eriti Luke, häbenevad mind, kuna ma ei ole nende kõrgklassi kuuluv. Ma ei ole sotsiaalse staatuse alusel nendega võrdväärne. 

"Mina olen sind alati sõbrana võtnud," sõnab Aron vargsi. 

"Aron, kahjuks mina sind mitte. Tead, oli mis oli, kuid mulle on oluliselt lihtsam, kui ma ei tea teid ja teie ei tea mind, siis vast saan ka enda probleemidest lahti," seletan talle oluliselt malbemalt. 

Mõlemad kutid vaatavad mind hämmeldunult. 

"Tavaliselt meeleheitlikult üritatakse meie ringi pugeda ning nüüd, kus me ise avasüli vastu võtame, ütled sina ära," sõnab William imestunult. 

"Ma pole nagu teised," pigistan kokku õlad ja tõmban huuled kriipsuks. 

"Tõsi, sa pole tõesti nagu teised," nõustub Aron.

Kehitan õlgu ja sõnan: "Head ööd, poisid. Oli tore teid tunda."

Enne, kui nad jõuavad veel midagi öelda, avan ukse ja varjun selle taha. 

-----

Esmaspäeva hommikul seisan täies pikkuses peegli ees ning vaatan iseendale otse silma. Õnneks punetus mu põsel on täielikult taandunud ja Fiona sündroom enda ihult maha pestud. 

Kooli jõudes õnnistatakse mind küll haletsevate, vihaste kui ka tülgastust täis pilkudega. Ometigi on see kõik ületatav. Peamine, April ignoreerib mind kogu päeva vältel, kui kusagil koridori peal kokku jookseme. Sama jätkub Lukeiga hoolimata sellest, et kirjanduses istub ta minust kõigest meetri kaugusel. 

Igavene siga. 

Harilik koolipäev kordub teisipäeval, mille üle ma aina rõõmustan. Järjekordselt annab see lootust, et nüüd saab kõik vaid paremaks minna. 

Kolmapäeval suundun kooli juba enesekindlamalt. Ma ei saa jääda kinni hirmu, et iga hetk võib April kusagilt välja karata ja mulle uuesti kõrvakiilu virutada. Pealegi, mille pärast ta peakski. Olen olnud madalam kui muru ega sugugi puutunud kokku tema võluva printsiga. 

Istun kirjanduse klassis ja loen Suur Gatsby raamatut, mis on meie lähima kahe nädala kohustuslik lugemiskirjandus. 

Näen silmanurgast minu kõrval laua alt välja tõmmatavat tooli ja selle peale Luke potsatamas.

Tema ei tervita mind ja mina ei suvatse tervitada teda. 

Klassika jätkub. 

Haaran laua pealt veepudeli, keeran maha korgi ning võtan suure lonksu. Sel samal hetkel, kui mu silmad libisevad raamatus üle tsitaadi "Kas ei saa minevikku korrata?... Miks muidugi saate!", astub klassi pruunijuukseline noormees, kes mu tähelepanu tõmbab. 

Enne, kui suudan uskuda oma silmi, purskan suhu kogutud vee välja otse Lukei peale.