Luke pargib auto kahe masina vahele. Ma ei suuda ära imestada kui sujuvalt ning osavalt ta seda teeb.  

Mina pole siiani suutnud autokooligi lõpetada. Piinlik. 

Kahekorruseline valge maja õndsas elamurajoonis Eugene linna lõuna osas tümpsub muusikast, mille vibreerimist lausa autos istudes tunnen. 

Õudusega vaatan masinatega ära pargitud maja esist ning selle ees õõtsuvat rahva hulka, kes kambakesi õlle pruugivad ja suitsu tõmbavad. Mõni isegi juba oksendab keset muruplatsi puu alla. 

Öak...

"Kas sa teed nalja, Luke? Nagu päriselt?" kriiskan. 

"Kas ma olen seda nägu, et teen nalja?" küsib ta tõsiselt. 

"Tim Connor?" veendun, et tegemist on ikka koolis kõige suuremat kõmu tekitanud peo ning selle korraldajaga. 

"Mhm," mõmiseb Luke. 

"Ma tõsiselt ei mõista hetkel sinu kavatsusi," laiutan nõutult käsi. 

"Pealegi sa tulid autoga. Kuidas sa kavatsed joobes seisundis tagasi sõita?" nõuan talt. 

"El, ma ei plaani juua," sõnab ta rahulikult.

"Jaa muidugi. Sa tulid lihtsalt teiste lonkse kokku lugema," pööritan silmi.

Ma ei usu teda. 

"Mida iganes, ninatark."

Luke avab ukse, hüppab autost välja, lööb selle enda järel kinni ning kõnnib ümber masina. Mina aga istun paigal ega kavatse sellest välja tulla. 

Tean, et Amy ja Matt on seal ning mida ma neile ütlen, kui nad mind näevad. Kiivalt eirasin nende püüdlust mind peole tirida ja nüüd nipsust suutis Luke Henderson selle ära teha.

Veelgi enam tekitaks küsimusi miks ning kuidas ma üldse Lukeiga sellele peole sattusin.  

Poiss avab minu ukse ja ootab, et autost välja astuksin.

"Jutt oli jalutuskäigust," mossitan ning asetan käed rinnal aheliti. 

Piilun silmanurgast tema poole ja isegi nüüd, kus ma ei oma täit vaadet temale, näen, et ta näeb veatu välja. 

Kurat, talle ikka nii sobib tänane outfit. 

Luke raputab mitte tunnustavalt mu nipsakusele ja pahurale meeleolule. 

"Tule," sirutab ta käe välja, lisades, "ära muretse. Sinuga ei juhtu midagi halba. Täna vastutan mina sinu eest."

Ootamatute sõnade peale teeb mu pea põike poisi poole,  silmad haakudes tema omadega.

Poisi silmadest peegelduv tänavalaterna valgus sigitab neisse teatud sügavuse, salapära ning miskit, mis jääb mulle tabamatuks. Teatud võlu ning müstilisus varjub neis, mis püüab varjutada kõike seda, et neisse vaataja ei suudaks nende taga olevat näha ega märgata; et ei oleks võimalik teha millimeetrinegi põige tema hingemaailma. 

Täna vastutab tema minu eest. Tuletab mu aju mulle tema öeldud sõnu meelde. 

"Tule," julgustab poiss malbel häälel. 

Hingan sügavalt sisse.

"Hästi," leebun ja võtan tema välja sirutatud käe vastu. 

Luke lööb ukse minu järel kinni ning vajutab nuppu, mille järel momendiks sähvatavad oranžid tuled ning auto täielikult uinub.

Sammume maja poole, kõige veidram selle juures, et Luke, sest hetkest peale, mil oma käe talle ulatasin aitamaks masinast välja ronida, ei ole seda enda pihust vabaks lasknud. Jään temast sammu võrra maha, kuid tema sõrmed fikseeruvad selle võrra veelgi tugevamalt ümber minu omade. 

Korraks jõuavad liblikad mu kõhus lennelda ja põsed õhetama lüüa. Momendiks isegi kasvavad mul tiivad ilma, et ma ise ka mõistaks miks. 

See poiss on kõige selle kehastus, mille eest ma poole aasta eest põgenesin. Ma vihkan temasuguseid kui ka teda ennast. Ta on libe sell, keda tuleb karta ning suure kaarega eemale hoiduda. 

Märkamatult vabastab poiss mu käe, kui võõrad kriiskavad hääled mind unelusest üles äratavad. Ootamatult tekkinud soojus asendub jahedusega ning momendiks täitunud koht üksindusega. 

Ma juba tunnen puudust hetk tagasi valitsenud tundest. Ma tahan, et ta võtaks mind jälle käest kinni ning saaksin tunda tema soojust. 

Kui rumal, El..

"Hei, Luke- poiss!" 

"Sa tulid!" 

Möirgavad kaks noormeest, kelle ette seisatame. Nad on Lukei korvpalli meeskonna tiimikaaslased. 

"Hei, kutid!" tervitab Luke poisse vastu ja viskab rusikat mõlemale. 

Olen varjunud tema selja taha. Täpselt nagu märkamatule hiirele omane. 

"Muide, kas te olete tuttavad Elenaga?" küsib ta ootamatult, pöörab end ringi ning astub sammukese kõrvale, et mind neile näidata. 

Silmnähtavalt purjus poisid, kes tuulega kaasa õõtsuvad nagu puud, vahivad mind ühtlasi tühjade kui segadust täis pilgul.

Ei, Luke, nad ei ole minuga tuttavad nagu mina nendega. 

"Elena? Kas sa oled see Oregoni ülikooli tudeng, kes meiega suvel kaasas tšillis?" küsib too kõige turskem. 

"Ei, Frank. See ei ole see Elena," tähendab Luke tülpinult.

"Oouuu... muidugi!" hüüatab teine ja vehib sihitult käsi, näol koomiline irve joonistumas.

"Sa oled see ühe dollari Elena," sõnab ta võidukalt.

Hammustan huulde ning löön silmad maha. 

Autš. Sellisena jään ma koolikaaslastele elu lõpuni meelde. 

"Lõpeta," nähvab Luke urisevalt. 

Moment on vaikus, kui kutt küsib: "Oota, kas te kaks siis nagu?"

Mida? Iuu.

Luke vaid muigab ja vaikib, jättes vastuse küsimusele lahtiseks. 

See omakorda sigitab minusse frustratsiooni juurde, kuna taipan, et mängin mingit totakat Lukei mängu, mille reegleid ning eesmärki ma ei tea. 

Mida ta tahab minust? Mida ta tahab tõestada? Ja kellele? 

"Lähme," sõnab Luke ning asetab käe mu seljale, õrnalt tõugates mind liikuma. 

Tema puudutus. Mis on tema puudutustega teisiti, et ma neile sääraselt võpatan ning ülemäära reageerin. 

Marsime maja poole, mille välisuks, vahetult enne, kui Luke jõuab käe lingile asetada, avaneb. 

Koheselt täituvad mu ninasõõrmed õlle ja suitsuhaisuga. Krimpsutan nina soovitama siseneda hoonesse täis purjekil noorukitest ning möllavatest hormoonidest. 

Lisaks tümpsub muusika niivõrd võimsalt, et tunnen seda lausa oma neerudes. Pressin higistest inimestest läbi ilma, et teaksin üldsegi suunda liikumiseks. 

Korraga tunnen käsi oma õlgadele asetumas, mis mind juhatama hakkavad. Luke. 

Pöörame koridorist paremale ja astume elutuppa. 

"Luke! Lõpuks!" kargab laua tagant William, kes esimesena meie saabumist märkab. 

Vau. Tema häälel on erakordne võimsus end niivõrd selgelt kuuldavaks teha läbi möirgava bassiga muusika. 

Automaatselt viskavad kõik oma pilgud meile, kuid ühtlasi tajun hämmeldust Aroni pilgus, nähes meid kahekesi saabumas. 

Punakate juustega noormees tõuseb diivanilt ning astub meile lähemale. 

"Hei, bro," viskab ta Lukeile Williami järel rusikat. 

"Hei, Tim," tervitab Luke. 

Tema siis ongi see kurikuulus Tim Connor. 

Kiirelt kuid intensiivselt libistan silmadega üle poisi. Ta on pigem kõhnemapoolsem. Tim on vormis, kuid sääraseid lihaseid ma ei tähelda nagu Lukeil. Mööda paremat kulmu jookseb tal pikk arm, mida varjutavad hallid silmad, mis on kui hommikune udu. 

"Saa tuttavaks minu naabritüdruku ja hea sõbra Elenaga," tutvustab Luke mind. 

Hea sõber? Mis ajast?

Tore  on küla pealt teada saada enda kohta asju.

"Tore," pilgutab poiss silmi, kui vilksamisi minu poole vaatab ning mind kogu pikkuses hindava pilguga mõõdab.

"The girl next door," sõnab ta irooniliselt ja suul mängleb muie. 

"Ära hakka," toksab Luke teda, mille peale Tim naerma purskab.

"Sa juba said aru!" hirnub ta. 

Mida ta sai aru? Millest nad räägivad?

"Sugugi mitte nii nagu arvad," lükkab Luke ümber eelarvamuse, millest võin vaid aimata. 

"Ja muidugi," tähendab Tim sarkastiliselt. 

"Muidugi saan öelda, et sugugi mitte sinule omane taldrik suppi," jätkab Tim tögamisega ja aegamisi pillub kiirete pilgusähvatustega minu suunas. 

Vahin neid saamata nüüdseks mitte millestki aru. Neil oleks kui mingi oma keel, mida ainult nemad kaks mõistavad. 

"Tim, piisab," tähendab Luke rangemalt. 

Tim kehitab õlgu, kuid muie suult ei kustu. 

Astume lauale lähemale, mille taga lisaks Williamile ja Aronile istub Stephen, ja, oh üllatus, blond neiu tollest õõvastava fassaadiga kohvikust, Linda. 

Kas tema ning Stephen on nüüd paar?

Peale nende tunnen ära paar jalgpallimeeskonna liiget ja tema. 

Kuidas ma kohe teda ei märganud?

Tyler istub näoga otse minu poole. Rohelised smaragdid põrnitsevalt läigivad tumedaid varjundeid vastu. Ma tunnen selle pilgu kohe ära. Tyler on raevus, ta on endast väljas. Just siis kippusid tema erkrohelised iirised värvuma tumedateks, mis näisid niivõrd eemale peletavad ning ähvardavad. 

Seisan sedasi, minu ja tema pilk teineteisega aheldatud umbes minuti jagu, kui lõpuks pea kõrvale pööran, et Lukei poole silmata, kes mitmendat korda mu nime ütleb.

"Elena," kordab ta.

Kui enne vaatasin rohelistesse silmadesse, mis on kui mets, millesse on võimalik ära eksida, siis nüüd upun Lukei sinistesse. 

"El, ma käin korra ära," ütleb ta ning murelikult libistab silmadega üle mu näo.

"On kõik korras?" küsib poiss oluliselt vaiksemalt nii, et see ainult meie vahele jääks. 

Manan näole võltsi naeratuse ning noogutan talle. 

"Ei näi usutav," manitseb ta. 

"Saan hakkama. Mine, kuhu olid minemas," turtsatan ja üllatun pahameelele, mis ootamatult mind tabas. 

Olen pahane, et lasin Lukeil end ära moosida ning sellele peole kaasa tirida. Siin on Amy koos Mattiga, kes kindlasti solvuvad, kui teada saavad, et ma mitte nendega peole tulin. Pealegi on siin mu ekskutt, kelle eksistents teeb haiget rääkimata ühes ruumis viibimisest. 

"Võta istet, tunne end vabalt," sõnab Luke enne, kui Tim ta koos Aroniga eemale lohistavad. 

Hammustan huulde ning saadan poisse silmadega ruumist välja. 

"El, tule istu!" näitab William enda kõrval, Aroni lahkumise järel, vabanenud kohale ning patsutab seda käega. 

"Mul on vaja tualettruumis ära käia!" hüüan talle vabanduse, mis on vale.

Olen kindel, et ta ei kuule, sest mu hääl on kui hiirepiuksumine. 

Ma ei soovi istuda ühe laua taga koos Tyleriga. Ma ei taha istuda talle niivõrd lähedale. Mul on piisav kirjandusetunnist. Ma ei kannata seda välja, kui peaksin vabatahtlikult veel temaga ühte sama raadiust jagama. 

Selle asemel surun end inimestest läbi püüdluses leida vähemalt mingitki rahulikumat kohta selles hullumajas, et oodata ära Luke, kes on haihtunud kui vits vette. 

Kummalisel kombel ei ole ma ikka veel Amy ning Matti otsa koperdanud ja ühtki STARSi silmaga riivanud. 

Kas nad said peole tuleku veto? Sellisel juhul teen sügava kummarduse Timi ees. 

-----

Loobudes rohkematest katsetest leida "ideaalset" kohta, maandun köögis kapi peal istumas. Silmitsen tühja pilguga punast plastiktopsi enda käes ja peagi rüüpan järgmise sõõmu jahedat vett.

Möödas on kusagil tund aega, kui Luke mu ula peale jättis ning mul pole õrna aimugi, kas ta üldsegi kusagil veel siin maja peal on. 

Kööki astub tüdruk, kes silmnähtavalt ei ole kaugeltki enam adekvaatses seisus. Vaatamata jalge alla, komistab ja läheb mulle pihta, mille tulemusena vesi topsis mu riietele maha loksub. 

"Oih, sorry," iitsatab ta pudistavalt.

Silmad pärani ning käed nõutult avali ajatuna saadan teda silmadega. 

Fain, lihtsalt fain. Aina paremaks läheb. 

Ja tõesti lähebki. 

"Mida kuradit sina siin teed!" käratab kriiskav Aprili hääl. 

Ta on pingutanud tänase peo puhul, kandes ülimalt lühikest, ja seda ma mõtlen sõna otseses mõttes ülimalt lühikest, musta nahkseelikut, nabani ulatuvat nahkpluusi sügava V- lõikega ning kõrgeid platvorm kingasid. Tema riietus, kui seda üldse niiviisi nimetada saab, ei anna fantaasiale oluliselt palju mänguruumi. 

Mu vererõhk kargab lakke teda nähes. Lootsin juba, et pääsen temast. 

See tüdruk on õudusunenägu. Pealegi ei tohi ta teada saada, et ma siia Lukeiga tulin.

"Ma esitasin sulle küsimuse, kuradi nohik!" uriseb tüdruk.

"Enda teada tulin peole," kehitan õlgu ja püüan võimalikult ükskõikne olla. 

Ma ei saa näidata välja ärevust ning närvilisust, mis ta minus põhjustab. 

"Peole? Kellega küll? Amy lahkus juba tükk aega tagasi mingi vändaga," nähvab ta. 

Pööritan silmi ega suvatse kommenteerida. 

"Tead, sul oleks mõistlik minema hakata enne, kui kurja kaela kutsud," sõnab April ähvardavalt. 

"Sa ähvardad mind?" vaatan nüüd otse tema sinistesse silmadesse. 

"Kõigest hoiatan," irvitab ta näkku.

"Minu teada olid peole kutsutud kõik," põrgatan talle vastu, vihakarikas aegamööda aina enam täis tilkumas. 

"Mitte luuserist nohikut nagu sina," jätkab ta irvitamist. 

"Kasva suureks, April," jätkan vastuhakku.

"Ütlesid midagi," kergitab ta kulme.

"Ühesõnaga, kui ma tagasi tulen, oled sa siit kadunud," lausub ta ja andmata võimalust talle midagi vastu öelda, lisab, "ega sa juhuslikult Lukei näinud ole?"

Provokaator missugune. Ta jätkuvalt püüab mõista kas mina ja Luke omame mingit ühisosa; kas me suhtleme.

"Pole õrna aimugi," laiutan käsi. 

Kuid ma tõesti ei tea, kus ta on. 

April turtsatab rahulolevalt ning kõnnib minema. 

Ja aina paremaks läheb. 

Eiran täielikult Aprili ähvardusi. Liikumatuna istun köögikapil ja hõõrun käega kampsunil niisket veeplekki lootuses, et saan riide sedasi kiiremini ära kuivatatud.

Möödub vast veerand tundi, kui Tyler kööki marsib, käevangus kena lühikest kasvu sale õlgadeni ulatuvate juustega neiu. 

Murdosa sekundiks kohtuvad meie pilgud, kui Tyler kogu tähelepanu tollele neiule suunab. 

Tegemata enam minust välja, seisab ta temaga teisel pool kööki, mõlemad nõjatudes vastu seina, näod teineteise vastu pööratud ning kudrutavad. 

Tyler lükkab paar silmade ette langenud juuksesalku tüdruku kõrva taha. 

Kurat. 

Mälestus sellest, kuidas ta mul alati nii tegi, mõjub valusalt. Kui terasnoaga urgitseks ta parasjagu haavas, mille ta juba niigi oma välja ilmumisega lahti on rebinud. 

Pingsalt jälgin iga tema käe liigutust tüdruku ihul, need kustumatud naeratused nii tema kui tüdruku näol. Ja miski mu sees taaskord murdub nähtule. 

Mida ta küll talle seal räägib, et neiu niivõrd särab? 

"Ära vahi teda sedasi. Sa ainult kergitad tema egot," familiaarne hääl kõneleb otse mulle kõrva ning sunnib ehmatusest võpatama. 

Äkiliselt pööran pead kõrvale tabades Lukei mind vaatamas. 

Tõenäoliselt näen haletsusväärsena välja, istudes pikemat aega üksinda köögikapil ilma, et keegi normaalne oleks mulle ligi astunud lihtsalt sotsialiseerumise eesmärgil, ja vahin oma ekskutti teise tüdrukuga flirtimas. 

"El, ära lase tal enda naha alla pugeda. Isegi pime näeb, et ta teeb seda ainult seetõttu, et sinu tähelepanu püüda, sind armukadedaks teha. Tal on totaalselt savi sellest tüdrukust," sõnab Luke enesekindlalt. 

Võimalik, et tal on õigus, kuid teades nüüdseks, milline ta kõigi nende kahe koosoldud aasta jooksul oli, kahtlen Lukei sõnades. 

"Kuidas sa tead, kui sa ise ütlesid, et ta ei lase ühtki seelikut endast mööda?" nõuan talt ja otsejoones langetan pea ning vahin niisket laiku oma kampsunil. 

"Tõsiselt, El?" küsib ta imestunult. 

Ma ei vaata enam tema poole. Ma ei suuda kaua poisi veatut näolappi ja eelkõige siniseid hüpnotiseerivaid teemanteid jälgida.

"Usu mind, see kõik on korraldatud etenduseks sinu jaoks," jätkab Luke kindlalt. 

Korraga haarab ta mul lõuast ning kergitab pead nii palju, et otse talle silma vaataksin. Sel hetkel jätab mu süda pikemalt löögi vahele kuni uuesti topelt kiirusel taaskäivitub.

"Tahad veenduda, et see kõik on vaid näitemäng?" küsib ta mult. 

Luke vaatab mind läbitungivalt nii, et ükski närv ega rakk ei jää ükskõikseks mu ihul. 

Noogutan nõrgalt vastuseks. 

"Hästi. Nüüd ütle, kas sa usaldad mind?" küsib ta. 

"Mida?" kortsutan kulmu.

"Kas sa usaldad mind, El?" kordab poiss küsimust. 

Tema taevasinised silmad põikavad korraks kõrvale. Miski haarab tema tähelepanu. 

Ometigi toob ta kiirelt pilgu mulle tagasi. 

"Muidugi ei usalda," vastan ausalt. 

Tema silmasinine märgatavalt aina aheneb, muutudes pelgalt kitsaks ribaks ümber pupillide.

Imetlusega vaatan neid, mis on olematu ajaga sigitanud endasse teatud müstilisust ja metsikust. 

Ma ei usalda grammigi seda poissi ega mõista teda, mida ta taotleb mult, kuid juba nüüd sööstab mööda mu sooni adrenaliin, mille tingib ootusärevus tema pingsale silmakontaktile minuga. 

"Ma teen kohe miskit, mis võib sind ehmatada, üllatada ehk lausa šokeerida. Lihtsalt võta teadmiseks, et see on sinu heaoluks," sõnab ta vargsi ning astub mulle lähemale.

Poiss lükkab mu kokku surutud jalad avali ja seisatab nende vahele. 

Mida põrgut? 

Ilma, et jõuaksin üldse midagi aru saada aeglustunud ja kokku jooksnud protsessori tõttu, tegutseb Luke tormakalt. Ta asetab ühe käe mu kaelale ning teise puusale, tõmmates mind enda vastu, tema kehasoe kattes mind. 

Juba järgmine hetk langevad tema huuled minu omadele ning jõuan vaid üllatusest ohatada, mille Luke summutab. 

Ta suudleb mind aeglaselt ja ühtlasi sugugi mitte pealetükkivalt. Tema pehmed siidised huuled liiguvad meisterlikult minu omadel ning mul on tunne, et suu, täpsemalt Lukei suu, pole mitte millekski muuks loodud kui ainult suudlemiseks.

Ma olen tõepoolest ehmunud, üllatunud ja šokis. Ometigi vajuvad mu silmad kinni ning lasen nõrkuse hetkel, mis kogu mu ihu ja meelt valdab, kontrollida. Luban Lukeil täielikult juhtida olukorda ja üllatan ennast, kui köögipinnale toetavad käed hoopiski tema rinnale asetan. Tajun poisi lihaseid mu sõrmede all kokku tõmbumas. 

Ta reageeris minu puudutusele? 

Lukei suudleb ja suudleb ja suudleb ning mina ei puikle, ei tõuka eemale, ei protesti. Ma lähen vooluga kaasa. 

Korraga teevad tema huuled põike kõrvale ja enne, kui jõuan rahulolematusest turtsatada, imeb poiss nahka mu kaelal, mis vallandab rahuloleva oige kui ka ohke mu kurgust. Kaevan sõrmed tema tihkesse juuksepahmakasse ning tõmban tugevamalt endale vastu. 

Ma ei tee midagi, et poissi peatada, sest ma lihtsalt ei raatsi. Oleksin kui pilves, kaifides iga mikrosekundit sellest, mida ta mulle pakub. 

Luke lohistab oma suud kaelalt pikki mu lõuajoont, meeleheitlikult otsides üles mu huuled ja surub enda omad neile tagasi. 

Ta on ikka kuradima osav suudleja. 

Pealegi, mulle ei saa ju pahaks panna, et naudin sada üks protsenti sellest, mida poiss teeb. Ma pole üle poole aasta kedagi suudelnud. Seega need meisterlikud huuled, mis niivõrd sujuvalt ja sünkroonselt minu omadega liiguvad, maitsevad magusamalt kui mesi.