Mul on piinlik, tunnen end alandatuna ja mu hing valutab.

Ma kuulsin Lukei enda selja taga. Ma kuulsin seda metsistunud möirgavat häält, mida mitte kunagi varem pole tema kõrist vallandumas kuulnud. Ma tundsin kogu selle aja selja tagant tema intensiivset pilku endal, kuid mul oli piinlik pöörata näoga tema poole ja vaadata otse silma kuigi samaaegselt valdas mind ka metsik viha.

Olen suutnud kogu olukorra enda jaoks liigagi keeruliseks mõelda.

Miks mul on niivõrd raske öelda Lukeile otse välja, et kõik see "teater" on tema sita pärast? Miks!

Poleks ta eelmise nädala kolmapäeval korraldanud stseeni koridoris, poleks midagi juhtunud ei reedel ega täna. 

Pshh, poleks sa temaga laagris pidanud tegemist tegema, poleks üldse kunagi mingeid probleeme olnud. 

"Nii et teie seda ei teinud?" küsib härra Wood. 

Raputan pead. 

Kas ta mängib idiooti või on seda? Miks peaksin ma ise enda kohta sellist rumalust korraldama?

"Preili Meyer, kas teil on mingigi oletus, kes võib selle taga seista?" küsib ta. 

Teie tütar, härra direktor! Kisan talle mõtteis häälepaelad valust katki rebenemas. 

"Ei tea," valetan talle vaevu kuuldavalt. 

Mees ohkab raskelt. 

Vaikus sigineb ja suvatsen tõsta silmad punaselt kirsipuidu laualt, mida olen viimased veerand tundi põhjalikult tudeerinud, selle taga istuvale mehele.

Tema ilme on tõsine ning mõtlik. Nina vahel süvenenud kortsud ja kokku langenud kulmud muudavad tema olemuse ähvardavalt hirmutavaks ning lisavad tema väljanägemisele kümme aastat juurde. 

"Peame teavitama politseid kui ka su vanemad," sõnab mees lõpuks. 

"Ei, ei, ei!" karjatan paaniliselt. 

Härra Wood võpatab mu ootamatule hääletooni tõusule, jäädes mind punnissilmi vaatama. 

"Miks?" nõuab ta mõne hetke pärast. 

"Ma palun, härra Wood. See on kindlasti kellegi mu sõprade alatu nali," pladistan närviliselt. 

"Sõprade?" kergitab ta küsivalt pakse tihedaid kulmi. 

"Sa ütlesid, et ei tea, kes seda tegi," nendib ta mu öeldud sõnu. 

"Ei teagi," järjekordselt valetan, "kuid ma oletan, aga ma pole kindel."

"Keda sa oletad? Kes see olla võiks?" nõuab mees hetkekski taganemata. 

Hammustan põske. Hingan sügavalt, mille järel sõnan: "Ta ei käi meie koolis. Läksime ühe sama poisi pärast tülli ning ta lubas mulle kätte maksta. See on siis tema viis, kuidas ta oma viha väljendab."

Justkui tõde kuid mitte päris. 

Mees vaikib. Ta vahib mind puuriva pilguga, kui siis ohkab.

"Laps, peaksime siiski su vanemaid ja politseid teavitama."

"Härra Wood, palun," anun teda, "luban, et seda ei juhtu enam. Ma räägin temaga ning püüan asjad ära klaarida."

Mees jätkuvalt põrnitseb mind alt kulmu. Ta justkui on nõus, kuid miski jätkuvalt närib teda. Ta piidleb ja piidleb enne, kui teatab: "Hästi. Oleme kokku leppinud. Mine nüüd tundi, kuid pea meeles, et ma hoian silma peal ning kui veel kord peaks midagi sarnast korduma, siis ma teavitan politseid, kes hakkab selle looga tegelema."

Noogutan nõustuvalt kuid samas hingan kergendatult välja. 

Pole vaja täiskasvanuid, pole vaja! Nad teevad asja ainult hullemaks. Nad ei suuda enagagi alati hakkama saada seega mis abi mul neilt oodata. Pealegi härra Wood isegi ligilähedaselt ei tea missugune on tema lihane tütar. Nii et kui ma räägikski tõtt, ei usuks ta ühtki mu sõna.

Mehe loal tõusen tooli pealt, kahman põrandalt seljakoti ja suundun kabineti ukse poole. 

"Teismelised ja nende hormoonid," kuulen härra Woodi endale nina alla porisemas, kui ukselinki alla vajutan. 

-----

Kõikide tundide jooksel olen õnnistatud pidevate pilkudega, mis hetkekski ei jäta mind rahule. Püüan sellest kõigest üle olla, kuid pean tunnistama, et asi on liigagi kaugele läinud ja mul ei ole enam ükskõik. 

Mul ei ole ükskõik, et olen kooli õpilaste huviorbiiti langenud. Mul ei ole ükskõik, et mind kõige hirmsamal moel on kõigi ees alandatud, solvatud, kiusatud. Mul ei ole ükskõik, mida minust arvatakse, sest lõppkokkuvõttes  olen ma samasugune inimene nagu nemad kõik, kuid kes on valel ajal valesse kohta sattunud. 

Lisaks kõigele muule iga tunniga higistavad mu peopesad aina rohkem. Kurk kuivab kiiremini ja hirmuga jälgin kella, mis peagi kuulutab kirjandustunni algamist.

Jätan täna ka lõuna vahele, kuna tean, et sööklas ei antaks mulle üldse rahu. Niigi juba mitu poissi on üritanud dollari kopüüri mulle pükste vahele torgata koridori peal, kuid õnneks olen suutnud nad endast eemale tõrjuda. 

Hulgun mööda koridori sihitult soovimata niipea kirjanduse klassi minna. Mida vähem ma nii Lukei kui Tyleriga kokku puutun, seda parem.

Longin tibusammul pikki koridori, vahtides ainuüksi enda jalgu. Mu kurk jätkuvalt kuivab nagu oleks vahepeal Sahara kõrb hoopis sinna ümber kolinud.

Seisatan, et kotist veepudel välja võtta ja teha paar lonksu. Peagi, kui korgi pudelile tagasi keeran ning seda kotti surun, miski kõva põrkab minuga kokku, mille tulemusel suure kaarega kivipõrandale potsatan, käes olev kott mööda seda laiali lennates.

"Ups," kuulen teeseldud kahestsust, mida saadab naerukohin.

Aeglaselt tõstan silmad üles, Aprili irvekil näokene mind passimas.

"Ega sa ometi haiget saanud?" jätkab ta mängitud dramaatilisust.

Vaatan teda hääletult, kuid kogu mu sisemus kisab.

Ma tahan ta rebestada, kiskuda tükkideks, kratsida silmad peast täpselt nagu filmis "Õelad tüdrukud." Meie vahel on ametlikult välja kuulutatud sõda. 

Naeru saatel lahkub ta koos kahe STARSi tüdrukuga. Too samune blondipäine Silver ning mulatt Rebeca, kes reedel Lily teenistuses olid, saadavad täna oma liidrit. 

Teised õpilased kõnnivad minust kui tühjast kohast mööda ega vaevu isegi küsida, kas vajan abi. Nad ei tee mind märkavat. Olen tühi koht, olen nähtamatu. Olen nähtav vaid räpasteks kuulujuttudeks.

Kell heliseb tundi. Ajan end põlvili ja asun kokku koguma raamatuid, mis mööda põrandat vedelevad ning mille pealt mitmed jalapaarid üle kõnnivad. 

Tulitava istimiku saatel torman kirjandusklassi. Proua Hemmings on juba tunniga alustanud ning tema häiritud pilk, kui ma klassi sisenen, langeb mulle. 

Kõikide õpilaste silmapaarid on samuti minul. Ka nemad kaks jõllitavad mind. 

"Preili Meyer," tähendab naine häiritult, "astuge klassi ette."

Lihtsalt suurepärane.

"Kui te juba niigi klassi ees olete, siis testime teie teadmisi. Väike karistus hilinemise eest, mis ehk distsiplineerib järgmine kord sama viga mitte tegema," turtsatab naine rahulolevalt lagedale tulnud ideega.

"Nagu sai öeldud, et täna me jätkame suurkirjanikuga Francis Scott Fitzgerald ning tema teosega Suur Gatsby," juhatab naine sisse.

Seisan klassi ees kõikide teravate pilkude all. Tunnen end kui viimsel kohtupäeval, inkvisitsioonil, kus üritatakse selgitada välja minu kirjandusaine teadmiste põhjal kas, tinglikult öeldes, olen ma nüüd vaenlane õpetaja Hemmingsile või mitte.

"Kindlasti olete juba alustanud selle raamatu lugemisega, preili Meyer. Mida saate öelda teemast või teemadest, mida kirjanik antud teoses käsitleb?"

Ohkan raskelt. 

Just analüüs ja filosofeerimine on hetkel viimased asjad, mida teha tahaksin. 

"Kõige suurem rõhuasetus on kirjanikul pandud inimeste ebavõrdse positsioonile ühiskonnas ehk antud raamatu kontekstis räägib autor rikaste ja vaeste taunitavate suhete probleemist. Inimene mõõdab kõike enda ümber oma rahakoti suuruse põhjal, tuues sedasi kaasa vigu, mis läheb valede väärtustega elavale ühiskonnale liiga kalliks maksma."

"Kas te oskate kuidagi seda probleemi asetust tänapäeva ümber tõsta? Kas see on aktuaalne ka täna?" jätkab Hemmings, olles silmnähtavalt rahul minu soravalt antud vastusega.

"Jah, ikka. Meil pole vaja kaugele minna. Meie enda Lõuna- Eugene Keskkool on niivõrd kihistunud omaette ühiskond, kus sotsiaalne positsioon on elulise tähtsusega. Siin mõõdetakse sind mingite saavutuste, sinu arrogantsuse, ilu, kuulsuse kuid ühtlasi ka rahakoti alusel. Siin koolis on tabu kui keegi, näiteks nii öelda minusugune hallist hiireke nohik peaks kõnetama hierarhia tippu kuuluvat, jumala staatusesse asetatud.... näiteks Luke Hendersoni," suunan silmad poisile, tuues kaasa doominoefekti, kui terve klass kogu tähelepanu nüüd talle koondab.

 "Siinse ühiskondliku mudeli alusel mul puudub igasugune õigus. See on lausa tülgastav ning peaksin olema kremeeritud, kui julgen kõnetada temasugust. Olen koheselt kõikide pilkavate pilkude all. Seega kõik see probleem pole kusagile kadunud, mida autor raamatus käsitleb. Kui need jumala staatusesse asetatud kodanikud suudaksid oma ego maha suruda ja mitte häbeneda lihtsurelikke, oleks meie elu siin oluliselt kergem ja muidugi võrdsem."

Lukei silmad on klammerdunud minu omadesse. Tean, et olen sõnadega suutnud talle sügavale ajusoppi ronida. Poisi kurrud ninajuurel aina süvenevad ja kulmud mõtlemisest madalamale vajuvad. 

Teatud mõttes isegi hingan kergendatult ning tänan mulle sülle kukkunud võimalust kirjanduslikus võtmes vastatata mõne päeva eest Lukei poolt esitatud küsimusele. Kogu kujundlik võrdlus on enamgi kui piisav andmaks mõista talle probleemi tuuma.

Ja ma tean, et poiss püüdis selle lennult kinni.

"Preili Meyer," sõnab proua Hemmings, "tuleb tunnistada, et ma olen vapustatud teie niivõrd tähelepanelikust märkamisest ning niivõrd suurepärasest võrdlusest. Pean ütlema, et teil on tõsi taga ja olen ka ise täheldanud õpilaste hulgas aina enam sotsiaalset positsiooniredeli juurdumist."

Järgmine hetk pöördub naine Lukei ja seejärel kogu klassi poole: "Härra Henderson, ma loodan, et teete sellest enda jaoks teatavad järeldused. Ja üldsegi, õpilased, kool ei ole mingite jõupositsioonide näitamise koht. Kõik on võrdsed hoolimata sotsiaalsest taustast, hoolimata saavutustest, rikkusest, tutvustest ja muu säärasest. Ma väga loodan, et te ei allu sellele."

You wish. 

-----

Kummalisel kombel tunnen end niivõrd rahulikuna kogu tunni vältel ega lase häirida teadmisel, et istun Tyleri ja Lukei vahel.

Olen joovastuses juhusest, millega sain edastada sõnumi õpilastele, et nad rohkem märkaks ja väärtustaks ennast, mitte ainult neid, keda just NEMAD ise on tõstnud nii nimetatud saadiku puutumatuse rolli. Ometigi need, kes selle puutumatuse ning jõu sääraste ullikeste tõttu, nagu nende hulgas ka mina, on saanud, ei vali vahendeid valija hävitamiseks, kes on mingil moel nende mõistes valesti käitunud. 

Ühtlasi näib, et Luke võtab paar päeva tagasi öeldud sõnu tõsiselt kuulda ja väldib mind, mis samuti lisab hingerahu.

Mina ei tunne teda, tema ei tunne mind.

Kohe, kui kell tunnist välja heliseb, kargab Luke laua tagant püsti ning jalutab minema. Paraku ei tee seda sama Tyler, kes jokutab.

Selle asemel viskan kiiruga asjad kotti ja püüan tema eest pageda. Tuiskan klassist välja. Surun läbi inimeste lootuses, et kaotan Tyleri enda sabast. Kõnnin sinka- vonkaliselt, püüdluses varjuda õpilaste taha.

Keeran koridori lõpus nurga taha, kus on uks, mis juhatab hoonest välja. Torman õue ning kergendatult hingan ahnelt sisse värsket õhku, mis on küll niiske ja rõske, kuid ühtlasi niivõrd kosutav. Samaaegselt kõle tuul sasib mu juukseid. Hommikune hall taevas on tõmbunud tumesiniseks, millest tosin väikeseid vihmapiisku maad ning ühtlasi ka mind tabavad.