Me polnud sugugi teel tagasi laagrisse. Päike on loojakarja vajumas ning mina sõidan ringi Eugene linna most wanted poistega. 

Kui irooniline.

Peatume kodust umbes viie miili kaugsel asuva Tacovore nimelise kohviku kõrval. Sinise fassaadi, suurte massiivsete mustade raamidega aknad ning hoone ülemine kollaseks värvitud serv kohe mitte ei kutsu sinna sisse sööma. Veelgi enam kõhedust tekitav on selle sissekäigu ukse juurest vasakul üleval kujutatud peakolju.

Kummaline on kohata säärast ehitis keset elumajade rajooni, mis on niivõrd kaunis ja idülliline. Too hoone üldse ei harmoneeru ümberringsega. 

"Mida me siit otsime?" küsin rahulolematult. 

Ainus, kes sellest seltskonnast suudab minuga normaalselt  kogu aeg vestelda ning dialoogi pidada on ikka üks ja ainus Aron Werner. 

"No mida, El. Ikka sööma," teatab ta õnnelikult. 

"Sööma? Sa alles sõid kõik mulle kaasa antud pirukad ära," hüüatan imestunult. 

"Neid oli kõigest neli," pööritab Aron silmi. 

"Ja pealegi on siin nii head tacod."

"Pole kahtluski," torisen rahulolematult. 

Mul pole mingit mõtet hakata protestima ja nõudma kiiremas korras laagrisse sõita, sest sellisel juhul hakkab Luke just risti vastupidi tegema.

Astume hoonesse, kus meid tervitab arvestatav hulk sööjaid. Selle söögikoha seinad on helekollased. Keset ruumi asetsevad puidust ehitatud boksid ning igas paiknevad eraldi laud istmetega. Kogu interjöör on oluliselt pehmem ja leebem kui selle eksterjöör. Olen üllatunud, kuna esimese hooga olin valmistunud silmitsi seisma hulk karmide meestega nahktagid seljas. Ometigi istuvad siin igas vanuses inimesed kas üksi, sõprade või lausa peredega. 

Poisid prantsatavad laua taha, mis asub ühe akna all. Nende istumisasendist on selge, et nad ei külastanud kaugeltki mitte esimest korda käesolevat söögikohta. 

Vaevu möödub minut meie saabumisest, kui meie ette astub noor keskmist kasvu blondi peaga neiu. 

"No terekest, poisid. Pole teid ammu siin näinud," tervitab viimane liigagi sõbralikult kuldset triot. 

Ma ei teadnudki, et olen vahepeal sugu vahetanud. 

Neiu ei pööra grammigi minule tähelepanu. Olen täiesti nähtamatu.

Just see, mida sa kõige paremini teha ja olla oskad. Iroonitseb minu teine mina. 

"Kiired ajad," sõnab Stephen, keda ma esimest korda sest hetkest peale, kui tema seltskonda tihedamalt taluma pidanud olen, särab näost ning on totaalselt lummatud tüdrukust tema ees. 

"Vahepeal võiks oma tihedas graafikus ikka leida aega, et meilt läbi astuda," jätkab neiu kohmakalt.

Enam polnud võimalik mitte märgata neiu õrnalt roosakaks tõmbunud põsesarnasid. Tema süütu häbelikkus mõjub võluvalt. 

Lausa põnevusega naelutan silmad neile ja naudin nende vahel särisevaid lendlevaid sädemeid. 

"Nagu näed, siis täna leidsime selle aja," osutab Stephen tõsiasjale. 

"Pärast väga pikka pausi," tuletab tüdruk meelde.

"Olgu, olgu, noored," sekkub Aron vahele, "võtke ometi endale see hotellituba üks kord ja lihtsalt tehke asjatamised ära. Ma ei jaksa iga kord nii palju aega ohverdada teie silmnähtavale miilustamisele, kui samal ajal hoopiski võiksid mu tacod juba valmida."

Neiu nägu värvub täiesti punaseks kui peet. Ometigi näeb ta omanäoliselt armas ning võluv välja. 

Aroni jutust ja nende käitumisest järeldan, et nad meeldivad teineteisele ikka kõvasti üle keskmise juba pikemat aega, kuid pole kordagi veel koos väljas käinud. 

Kui romantiline. 

Vajun oma mõtterägastikku, vaadates mõlemaid tunnustava pilguga, et nemad ei järgi tänapäeva elustiili "trende" nagu näiteks Luke Henderson. On suhtes, kuid samas teeb kiirelt "maha ja taha" teisele tüdrukule. 

"Hallo! Kas sa tellid ka midagi, printsess?" vehib Luke oma suure labakäega mu silme eest läbi. 

Võpatan unelusest, koperdades oma pilguga Lukei sinistesse silmadesse, mis mind jälgivad. See hetk ei kesta sugugi kaua. Kohkun tema intensiivsusele, mis samaaegselt nii põrnitseb kui ka uurib mind. 

Korrakski mõtlemata, et ümberringi istub liiga palju inimesi, sõnan turtsuvalt: "Mida ma sul tellin, kui kõik oma säästud sulle ära andsin."

Ups!

Tõstsan pilgu oma jalanõudelt tagasi Lukeile, kelle näos ei olnud vahepeal ükski närv liikunud ega emotsioon silmis muutunud. 

Kordagi silmi pilgutamata ja meid teenindava neiu poole vaatamata sõnab ta: "Grillitud kana taco ja üks jahutav apelsini jääjook."

Miks ta mind selliselt vaatama peab? Miks ta vahib mind nagu hauks kurja plaani enda peas?

Mis siis, kui ma ei jõuagi kunagi tagasi laagrisse? Igavesti kadunud?

Juba hakkasin kujutama ette neid ajalehe pealkirju salapäraselt kadunud teismelisest tüdrukust, kes lahkus laagrist ja kunagi sinna tagasi ei naasnud. 

Raputan pead ning heidan rumalad mõtted kõrvale. 

"Sa tahad mind elu lõpuni enda orjaks teha?" kissitan rahulolematult silmi.

Luke vaid muigab. 

"On see kõik?" küsib piiksuv helisev hääl. 

"Linda, ma olen nälga suremas," oigab Aron, "mine anna juba tellimus kokale üle."

Ahahh, et siis Linda on selle tüdruku nimi? Kui kaunis. 

Neiu kihistab naerda. 

"See näeks väga koomiline välja, kui meie kohviku klient meil siin samas nälga sureks. Ma kujutan ette, milline ajakirjanduslik sensatsioon sellest sünniks," jätkab Linda puhkedes veelgi enam naerma. 

"Praeguse põhjal seda sa justkui soovidki," põrgatab Aron vastu, jäädes talle omaselt mänguliseks ja lustlikuks. 

Tüdruk naeratab põgusalt, kui siis sõnab enne lahkumist: "Kümne minuti jooksul saab tellimus valmis."

Tüdruku lahkumisega jäävad kõik vait ja ootavad, kuni tüdruk täielikult vaateväljast kaob. Aron kiikab üle õla ning ilmselt veendub, et neiu on nüüdseks piisavalt kaugel meist.

"Steph, ma ei mõista, miks sa ikka veel pole tüdruku ära sebinud?" laiutab Aron küsivalt käsi.

"Tõenäoliselt seepärast, et ta ei paku talle huvi kui ühekordne leluobjekt?" pistan oma viis kopikat vahele. 

"Kas keegi kuulis midagi?" kergitab Luke kulmusid.

"Mida?" vahib Stephen talle juhmakalt otsa.

"Mul näis justkui hiir piiksuks," sõnab ta ülemängitud dramaatilisusega. 

Ahh kui alatu tõbras!

Luke on ülemääraselt õel ja süüdimatu. Tema staatus ning populaarsus on viimse kui ajuraku tal peas ära külmutanud. 

"Väga vaimukas, Luke," sisistan läbi hammaste. 

Korraga pöörab ta oma taevasinised silmad minule, kui siis sõna haaval tähendab: "Mitte- kunagi- ära- sekku- meeste- jutule- vahele- printsess."

Tugevalt surun nii oma hambad kui huuled omavahel kokku. Nii kangesti tahan talle midagi halvasti vastu öelda, kuid iga kord, kui ta sellisel pilgul mind jõllitab, olen täielikult sõnatu. 

Ka minul on viimne kui ajurakk ära külmutatud sel hetkel. 

"Mitte, et see minu asi oleks, aga teie omavaheline läbisaamine on selline, et ma soovitaks hotellitoa võtta," pillub Aron nüüd vahele. 

Olen kui naeltega tooli külge kinni löödud, süda saapasäärde vajunud ja kogu keha katab tulelõõm. Mu nägu on tõenäoliselt isegi punasem kui peet; punasem kui Linda oma.  

"Sellise vinguja, lähmerdise ja ninatargaga ei võtaks ükski normaalne kutt hotellituba," lisab Luke rahulikult kuid eriti sapiselt. 

Autš!

See on löök allapoole vööd. 

Mitte kunagi varem polnud mind sedasi koheldud, solvatud ja sõimatud. 

Mu lõug iseenesest hakkab värisema ning silmad kipitama. Kas tõesti kogemata katki astutud telefoni tõttu väärisin niivõrd alandavat suhtumist endasse?

Suutmata piuksugi oma kurgust vabastada ajan end jalule ning trügin laua tagant välja. Otsejoones tuiskan väljapääsu poole. 

"Luke, sa läksid üle piiri," kuulen selja tagant manitsevat Aronit. 

Värske õhu sõõm, mille ma esimesena sügavalt kopsudesse sisse imen, turgutab mind, kuid samas soodustab kiiremini pisarate voolamist ja nutu vabanemist kurgust. 

Ma tahan koju ega kunagi enam tagasi minna sellesse laagrisse mis niikuinii on kui maapealne põrgu. 

Põimin käed ümber iseenda, langetan pea ning sammun nuuksudes, eemaldudes söögikohast sihitus suunas. 

Teist korda elus tunnen valu, mida ei saa pelgalt valuvaigistiga tasa teha. See ei ole haav, mille võinuks katta plaastriga ja unustada. 

Esimene kord oli kordades hullem. Ironiseerib mu alateadvus. 

Sõnadega tehtav valu on oluliselt valusam kui füüsiline. Kuigi tean väga hästi kuivõrd valus on füüsiline valu, mis omakorda lahvatab kogu hinge veritsema, suudavad sõnad põhjustada sarnase kui mitte hullema situatsiooni. 

Järsku haarab miski või keegi mu vasakust käsivarrest, mis mind mu hingevalu rägastikust üles äratab. 

"Kurat küll! Kas sa oled kurdiks jäänud või meelega teed nägu mind mitte kuulvat?" vahivad Luke sinised silmad mind leebelt ja murelikult. 

Olen hämmingus kui ka lummatud.

"Mida?" nuuksun.

Mu küsimus tegelikult isegi mitte ei ole mõeldud tema öeldud sõnadele kui asjaolule, et ta mulle järgnes. 

Luke lõõtsutab kergelt, mis annab märku, et ta lausa oli jooksnud mulle järgi. Alles nüüd märkan, et olen niivõrd kaugele jõudnud kohvikust eemalduda. 

Millal ma küll jõudsin?

"Anna andeks, ma tõesti ei mõelnud sind solvata ega halvasti öelda. Lihtsalt kogu see olukord korvpalliga tekitab niivõrd paju pinget, et ma lausa olen ennast kaotamas," seletab Luke, olles korraga nii hell ning haavatav. 

"Ja siis veel mina, kes kõik sinu plaanid vussi keerab," luksun vahele. 

Ta maigutab suud enne, kui suudab lõpuks öelda: "No jah. Täna sa keerasid tõesti kõik persse."

"Mitte ainult," segan vahele, "ka reedel, kui ma keeldusin pudeli mängu edasi mängimisest, siis laupäeval, kui astusin su megakalli telefoni puruks; pühapäeva keerasin vussi su jaoks, kuna pidin sind äratama tulema. Ma keeran kogu aeg kõik su elus vussi."

Vuristan kui katki läinud vana plaat või kassett, mis on ühe kohapeal kinni kiilunud ja sellest kostuvatest sõnadest polnud võimalik päris selgelt arusaada. 

Lukei näol kerkib mänguline muie. 

"Lihtsalt tule tagasi. Ma ei soovi pärast aru anda laagrijuhendajale sinu lahkumisest koos minuga laagri territooriumilt ja eelkõige, miks sa kunagi tagasi ei naasnud," sõnab ta naljatlevalt, millega kisub ka minult naeratuse välja. 

"Hästi," nuuksun vastu.

Jalutame tagasi vaikuses. Luke sammub kindlal sammul pea kuklasse ajatud. Kuivõrd kummaline on jälgida mööduvaid inimesi, kes pööravad kreeka jumalale rohkem tähelepanu kui jalge ette vaatamisele. Sedavõrd atraktiivne huviobjekt on Luke Henderson. 

Seisatan Lukei auto kõrval. Poiss astub veel kolm sammu ette enne, kui märkab minu kadumist enda kõrvalt.

"Miks sa ei tule?" küsib ta nõutult. 

"Ma ei soovi sisse minna," viitan nutmisest punetavatele silmadele kui ka põskedele. 

Luke noogutab mõistvalt ning pikema vaidluseta lepib. Poiss kobab taskust autovõtme välja ja avab minu jaoks masina, et saaksin piidlevate pilkude alt varjuda. 

Esimest korda ta arvestab minuga. 

Ehk ta siiski ei olegi niivõrd suur sitapea nagu olen arvanud. 

Ära tee ennatlikke järeldusi. Vara veel!