Ma ärkasin üles koputuste peale,mis vastu mu akent kostusid. Hõõrusin oma uniseid silmi, tundsin ikka veel, et ma olen väsinud, kuid see mõne tunnine uni tuli igati kasuks.

"Hei!" lugesin Mary huultelt, kes akna taga seisis.
Ma vajutasin lingi alla ja avasin akna.

"Mis sa siin teed?" pärisin uniselt.

"Ma pidin ju läbi tulema."

"Jaja, ma mõtlen,et miks aknast?"

"Ma ei teagi, su vanemad on kodus ja mulle tundus lihtsam siia tulla ja aknale koputada.

"Selge." Naersin.

"Kas sa tuled meile? "

"Ma ei teagi, ma arvan küll, ma pean pesus käima ja vanematega rääkima. "

"Olgu, aga tule siis tunni aja pärast poiste juurde." ta naeratas.

"Jah. " pomisesin ja panin akna kinni.

Sammusin vannitoa poole, tõmbasin oma särgi üle pea ja panin vannivee jooksma. Viskasin vanni vannipommi. Ja ronisin isegi vanni. Vannivesi oli kuum ja lõõgastav. Ma toetasin pea vastu vanniäärt, ma tundsin end väga hästi. Sulgesin silmad, mu silme ees vilkusid pildid Ethanist. Avasin ehmatusest silmad, mis minuga toimub. Libistasin end vannivette. Hoidsin ühe käega nina kinni ja panin pea vee alla. Olin seal mõne sekundi. Ainult selleks, et end vähegi värskendada, et neid mõtteid enam mu pähe ei tuleks. Tõmbasin käega üle oma silmade.

Mis kurat minuga toimub, mu silme ette tulid kõik hetked, alates lennujaamast kuni selleni kui ta mu täna koju saatis. Kurat, Lara, Mis sinuga toimub?

Ma loputasin oma keha külma veega üle, et end vähegi värskemalt tunda, see mul ka õnnestus. Panin ema hommikumantli, mis vannitoas rippus selga ja sammusin oma tuppa. Tuhnisin seni oma puidust kapis kuni leidsin heledad teksad ja valge pusa. Vahetasin lõpuks riided ja otsustasin lõpuks oma vanemate ette ilmuda, sellest kõigest tuleb nüüd kas suur pahandus või saan ma vabamalt hingata, sest nad ei kontrollinud hommikul mu tuba.

Hingasin sügavalt, sisimas valmis suureks peapesuks ja astusin kööki.

"Küll sul oli täna ikka hea uni, noor daam" sõnas isa paberitelt pilku tõstes.

"Oli tõesti, harjun selle ajavahemikuga." naeratasin ja potsatasin toolile.

"Kohe saab süüa, võta endale taldrik."

ema askeldas rõõmsameelselt pliidi ääres, ma pole teda ammu nii õnnelikuna näinud, võibolla oli see siis, kui ma viiene olin, jah siis. Ema oli just haiglast tulnud ja teatas, et ta on rase ja ma saan endale väikse õe või venna.. Aga seda ei juhtunud, me sattusime autoõnnetusse, mu paremal käel on sellest isegi pisike arm. Ema kaotas lapse kuuendal raseduskuul. Ta süüdistas ennast aastaid ja ma kardsin, et ta ei saa iialgi sellest üle. Minu mäletamistmööda käis ema isegi psühholoogil, isa viis ta sinna, mäletan häguselt, milline tüli neil oli, kuna isa tahtis ema aidata. Tol ajal oli mu emal peas kõik sassis, ta polnud vaimselt korras. Kui ma seitsmeseks sain oli ema korras, aga ta silmis polnud enam seda sära nagu varem, aga täna näen temas jälle seda kahekümnendates noort ema, kes alles oma rasedusest on kuulnud, aga ei , see pole võimalik, mu ema kaotas koos lapsega võimaluse, võimaluse üldse enam lapsi saada..

"Kuidas tööpäev oli?" pärisin, kui olime kõik söögilaua taha istunud.

"See oli imeline, Sydney on imeilus, kõik on siinkandis väga sõbralikud. Kas sa onu Danieli mäletad?" küsis ema rõõmsameelselt ja erutunult.

"Mäletan." Muidugi ma mäletan teda, kõige parem onu maamunal, onuks ma teda päris nimetada ei saa, me pole veresuguluses, aga ta oli aastaid mu vanemate töökaaslane ja igakord, kui ta meil külas käis oli tal mulle kingitus või kommipakk.

"Ta töötab siin, ta pidi meilt nädalavahetusel läbi tulema, koos oma perega ja meid linna uudistama viima."

"See on ju tore." ütlesin ka sõna sekka.

"Muidugi, see on vapustavalt tore!" ema plaksutas käsi kokku, isa sellest nii vapustunud polnud, ta ainult noogutas vahetevahel ema jutule kaasa.

Ma sõin oma riisi ja kala lõpuni ning viisin nõud kraanikaussi, tänasin ema toidu eest ja palusin luba Mary ja teistega õue minna, nad olid sellega nõus, manitsedes, et ma hilja peale ei jääks.

Võtsin oma asjad ja suundusin neljanda maja poole. Koputasin kaks korda uksele, kui lõpuks Ethan ukse avas. Ta juuksed olid niisked ja ta naeratas mind nähes.

"Umm, Mary ütles, et ma siia tuleks." ütlesin kohmakalt ja lõin endale mõttes tugeva lataka vastu laupa.

"Jah, tule edasi, Scott ja Mary läksid poodi näksi ostma." Ta tegi ukse rohkem lahti ja ma astusin tuppa. Võtsin jalast oma valged tennised ja seisin Ethani ette.

"Äkki sa tutvustaksid mulle maja?" Lõhkusin meie vahelise vaikuse, mis vähehaaval piinlikuks hakkas muutuma.

"Jah, ikka." Ethan lükkas juuksed oma näolt eemale ja kõndis minu ees , ta aina jutustas ja näitas mulle ruume, ma ei pannud tähelegi, kui ta oma ekskursiooniga algusesse tagasi jõudis.

"Aga sinu tuba? Sa ju ei näidanud oma tuba ..?" küsisin kiiresti, ma ei tea isegi miks aga see lipsas mul üle huulte.

"See ongi kõige huvitavam osa, tule." ta juhatas mind ühe valge ukseni, kui ta selle lahti tegi avanes mulle vaade keldrile, mis ei näinud sugugi välja nagu kelder, see oli ehitatud eluruumiks. Toa seinad olid taevasinised, põrand oli heledast puidust, paremal pool toa nurgas, väikse akna all oli voodi. Lakke vaadates avanes mulle imeline vaade, lagi oli must, aga see oli kaetud väikeste valgete tähekestega. Toa üks sein oli täis erinevaid tänukirju, medaleid, plakateid, fotosid. Vasakul pool tuba seisis nurgas klaver ja kitarr. Kõndisin klaverini jäädes selle juurde seisma, ma avasin kaane ja käisin käega üle tolmuste klahvide.

"Kas ma tohin?" vaatasin küsivalt poisi poole, kes minust trepi juurde maha jäi.

"Ikka, kui sa oskad.." Ta suundus toa keskel oleva diivani poole ja istus sinna maha.

Ma mängisin oma peas läbi lugu, mis mul paari aasta ees nii selgelt peas oli, et ma võisin seda kinnisilmi mängida, kõigi mu muusikakooli aastate jooksul oli see mu ainus lemmik. Asetasin oma sõrmed kergelt klahvidele ja alustasin aeglaselt. Seejärel jätkasin loo tavalise tempoga, ma sulgesin silmad ja lasin muusikal enda üle võimust võtta. Ma tundsin, kuidas muusika taas mu soontes voolab, nagu oleks see omamoodi narkootikum, ma olin seda mingil määral igatsenud, seda tunnet. Klaver, selle mängimine tekitab minus adneraliini, ma nagu ei tahakski iial lõpetada. Kuid ma lõpetasin, kui taas mõistsin, et ma pole selles ruumis üksi.

"River flows in you..Imeline pala, mu lemmik." ütles Ethan, kes mu selja taha hiilinud oli.

"See on mu lemmik ka." naeratasin ja sulgesin klaveri kaane.

"Sa olid imeline, sul on annet, kas sa tegeled hetkel muusikaga?" päris ta innukalt.

"Tegelesin, enam mitte." vastasin talle kurvalt naeratades.

"Miks sa lõpetasid?" küsis ta ja kortsutas kulmu.

"Keegi ei uskunud minusse, ma ei jaksanud enam, kaotasin eneseusu ja huvi mängida." pomisesin ja kõndisin trepi poole.

"Mina usun sinusse, sa saad iga kell uuesti alustada ja just seda sa peaksidki tegema."

"Sa ei tea kui väga ma tahaksin, aga ma ei taha oma tipphetkel jälle murduda." sõnasin kurvameelselt.

"Ma paneks põlema need, kes su oskusi ei hinnanud." ta ilme oli tõsine, see ajas mind naerma.

"Lõpeta, see pole ju nii hull, pealegi me pole siin selleks, et arutada minu otsuseid, Ethan." naeratasin ja kõndisin üles, tema minu järel.

Scott ja Mary olid köögis ja panid toitu lauale. Mary naeratas mind nähes ja kallistas mind.

"Meil läks poes kauem." vabandas ta.

"Sellest pole midagi." rahustasin teda.

"Ethan, kas ma kuulsin alt klaverimängu, sa pole peale Marie lahkumist klaverit puutunud." vaatasin ehmunult Scotti ja Ethanit.

"Ma ei puutunudki, see oli Lara." Ethani pilgust oli näha, et talle see teema ei meeldi, seega ma päästsin ta sellest olukorrast.

"Mis meil siis täna plaanis on?" Küsisin naeratades ja õlgu kehitades, teenides sellega kõigi rahulolevad pilgud.