Me olime peale laulu kuulamist proovi ära teinud, proovisime ka stay-d, seda oli kuidagi imelik ilma temata laulda. Parker pidi kohe peale proovi lahkuma, lubas mulle hiljem helistada, et siis kokku saada. Mina aga kavatsesin välja uurida miks ja kuhu Ethan tegelikult kadus.

Ma saatsin Parkeri ukseni ja läksin seejärel Mary ja Scotti juurde, kes mahla jõid ja mossis nägudega tumedast puidust köögilauda jõllitasid.

"Mis toimub, kus ta on ja miks te mulle midagi ei räägi? "

"Ta palus, et me ei ütleks midagi, ta tahtis, et sa ei muretseks. "

"Ma ei saa aru. "

"Ta palus meilt vaid seda, et me need laulud sulle annaks ja ütleksime, et sa ei muretseks. " Mary vastas mulle ja keeras pilgu ära.

"Aga kus ta on?"

"Melbourne'is, rohkemat ma ei saa sulle öelda. " ütles Scott ja ma nägin ta pilgust, et tal on kahju, et ta midagi öelda ei saa.

"Miks ta käib seal? Ma nägin teda eelmisel korral ka seal ja ta ei näinud hea välja, miks te mulle lihtsalt ei räägi? " küsisin murelikult.

"Me ei saa, kuidas sa sellest aru ei saa?!" ütles Mary ja pani oma klaasi kraanikaussi.

"Mary!" hüüdis Scott, kuid ta ei teinud väljagi.

Ta pani oma tennised jalga ja väljus majast jättes mu Scottiga kahekesi.

"Scott, ütle mulle, palun. "

"Anna andeks, Lara, aga ma ei saa, ma andsin talle lubaduse, kui ta tagasi tuleb siis räägib ta sulle kõigest ise. Sul pole põhjust muretsemiseks, ma luban sulle. " Scott pani oma käe minu käe peale ja hoidis seda.

"Ta jättis mu, eks?" küsisin vaikselt.

"Ta ei jätnud. " ütles ta ja vaatas mind surmtõsiselt.

Minus olid ikka veel kahtlused, kuid ma ei tahtnud enam sellele mõeldagi.

"Ma pean minema. Aga ma tahan proove teha rohkem, iga päev,kui võimalik ja ma tahan, et meil oleks nädalapärast tulemused ja me võiks peagi oma esimese etteaste teha." Scott noogutas kergelt ja saatis mulle naeratuse.

Ma panin enda jalatsid jalga ja hakkasin koju kõndima. Kuid siis tulin ma ideele. Ma võtsin oma telefoni ja helistasin hetkekski kõhklemata Ethani numbrile. See aina kutsus ja kutsus ja kutsus. Ma olin valmis juba loobuma, kui ta vastas.

"Ethan, kus sa oled, mis toimub? "

"Ma ei saa sinuga hetkel rääkida, Lara. " köhatas ta.

"Oota, Ethan!" ütlesin veel, kuid ta oli juba kõne katkestanud.

"Kurat! " vandusin.

Ma surusin telefoni endale tugevalt pihku ja kõndisin koju, ema ja isa olid osturetkelt tagasi jõudnud.

"Tere!" tervitasin neid.

"Tere!" tervistasid mõlemad vanemad mind.

"Käisite ostlemas? "

"Käisime, meil on õhtul külluslik õhtusöök. Meil on sulle üks uudis. "

"Nii?" naeratasin kergelt.

"Õhtul kuuled. " pilgutas ema silma.

"Olgu, ma lähen Lucasega skaipima. " läksingi oma tuppa ja avasin läpaka.

Lucas oli skaibis sees, vaatamata ajavahele ja see on isegi üllatav.

Panin kaamera sisse ja helistasin talle.
Jõudis vaid paar korda kutsuda kui kutt mulle rõõmsameelselt oma kergelt lokkis juustega otsa vaatas.

"Hei! " tervitasin teda.

"Vau, sa näed nii jgalb välja. " ütles Lucas mulle ja ma noogutasin.

"Mis sul juhtus?"

"See kutt.. "

"Ethan, mis ta nüüd siis kokku keeras?"

"Ta sõitis peale meie tüli ära, teise linna. "

"Hale." turtastas Lucas.

"Mh, lõpeta! " naeratasin kergelt.

"Tead, mul sulle üks uudis,mis su tuju ehk paremaks teeb." ütles ta kavalalt.

Ta võttis kapilt midagi ja näitas mulle lennupiletit.

Ma kilkasin korra ja panin käed suu ette "See on parim uudis! " ütlesin rõõmsalt.

"Ma ei suuda oodata millal sind jälle näen Larr.  " naeratas Lucas.

"Sa oled parim. " naeratasin.

"Kauaks sa jääd? "

"Paar nädalat, ilmselt juuni lõpuni. " kehitas ta õlgu.

"Oh.." ütlesin kergelt.

"Aga ma pean minema, teisipäeval näeme! " naeratas ta mulle.

"Ma ei suuda ära oodata! "

"Teisipäevani. "

"ülehomseni. " naeratas ta ja me lõpetasime kõne.

Parim uudis selle nädala jooksul.